Tugev majandus ei sünni palkade allasurumisest, vaid sellest, et inimestel on kindlustunne ja võimalus tarbida, kirjutab Jaak Aab.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) presidendi Ille Nakurt-Murumaa seisukoht, et alampalka tuleks tõsta võimalikult vähe, sest vastasel juhul surevad paljud ettevõtted välja, kõlab esmapilgul mureliku ja vastutustundlikuna. Lähemal vaatlusel peegeldab see aga vana ja Eestis visalt püsivat mõtteviisi, mille keskmes on madal palk kui konkurentsieelis. Tegelikkuses on just see lähenemine üks põhjus, miks oleme kinni madala lisandväärtuse ja aeglase tootlikkuse kasvu lõksus.
Alampalk ei ole abstraktne number statistikatabelis. See on reaalne sissetulek, millest kümned tuhanded inimesed peavad katma oma igapäevased kulud nagu eluaseme, toidu, transpordi, laste vajadused.
Viimaste aastate hinnatõus on olnud erakordselt kiire, samal ajal kui alampalk on sellest selgelt maha jäänud. Kui täiskohaga töötav inimene ei suuda oma palgaga ära elada, siis ei ole probleem mitte töötajas, vaid süsteemis. Sellist olukorda nimetatakse palgavaesuseks ja just selles suunas viib alampalga “võimalikult väike” tõstmine.
Sageli väidetakse, et kõrgem alampalk pärsib ettevõtete arengut. Tegelikult on mõju sageli vastupidine. Madal palk hoiab ettevõtteid mugavustsoonis, kuna puudub surve investeerida tehnoloogiasse, töökorraldusse või töötajate oskustesse. Kui tööjõud on odav, pole tootlikkuse tõstmine prioriteet. Kõrgem alampalk sunnib seevastu otsima efektiivsemaid lahendusi, automatiseerima, parandama juhtimist ja looma suuremat lisandväärtust. See on põhjus, miks paljud kõrgema palgatasemega riigid on ühtlasi ka kõrgema tootlikkusega.
Oluline on mõista ka laiemat majanduslikku mõju. Madala palgaga inimesed kulutavad peaaegu kogu oma sissetuleku esmatarbekaupadele ja teenustele. Kui nende sissetulek ei kasva, jääb nõrgemaks ka siseturg. See mõjutab otseselt just neid samu väikeettevõtteid, mille pärast muretsetakse, aga mille tooteid ja teenuseid tarbitakse rohkem sisetarbimise kasvu juures. Tugev majandus ei sünni palkade allasurumisest, vaid sellest, et inimestel on kindlustunne ja võimalus tarbida.
EVEA presidendi argumentatsioon jätab kõrvale ka sotsiaalse mõõtme. Töö peab tagama inimväärse elu. Kui täiskohaga töötamine ei võimalda ots otsaga kokku tulla, nihkub vastutus riigile toimetulekutoetuste, sotsiaalteenuste ja kaudsete kulude kaudu. Sisuliselt subsideerib ühiskond siis madalapalgalist ärimudelit maksumaksja rahaga. Küsimus on, kas see on õiglane ja jätkusuutlik.
EVEA presidendi mure regionaalse töötuse kasvu osas ei vasta samuti tegelikkusele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja ametiühingute eestvedamisel lepiti 2023. aastal kokku miinimumpalga järkjärgulises tõstmises 50 protsendini keskmisest palgast.
“Regionaalpoliitiliselt tuleks piirkondade tööstust ja majandust elavdada riiklike meetmetega, mis seni jäänud tagasihoidlikeks.”
Kokkuleppe elluviimisega tõusis miinimumpalk 2024. aastal 13 protsenti ja 2025. aastal kaheksa protsenti. Ometi on registreeritud töötuse määr kogu see aeg aastast aastasse langenud ja seda eriti Kagu-Eestis, mis on pikalt olnud töötuse määra poolest murelapseks ja kus keskmised ja mediaansissetulekud on madalamad kui pea kõikjal mujal Eestis. Regionaalpoliitiliselt tuleks piirkondade tööstust ja majandust elavdada riiklike meetmetega, mis seni jäänud tagasihoidlikeks. Aga see on juba hoopis laiem teema.
Samuti on alampalga tase 50 protsenti keskmisest palgast saavutatud või seatud eesmärgiks suuremas osas EL-i riikides.
Parempoolsete ettepanek alampalk sootuks ära kaotada on absurdne ja sajanditetaguse nn puhta turumajanduse taastamine. Selline radikaalne samm ei too kaasa kõrgemat palkade taset ega rohkem investeeringuid, see lihtsalt kaotab tööturult ühe minimaalse turvatsooni, jättes paljud madalapalgalised töötajad veelgi haavatavamasse olukorda.
Alampalk ei ole palgatöötaja “stiimulraha”, vaid elementaarse toimetuleku miinimum, millelt alustada vastastikku lugupidavaid töötasu arutelusid. Töö peab tagama inimväärse elu.
Arutelu alampalga üle ei tohiks taanduda vastandusele “ettevõtted versus töötajad”. Tegemist on ühise majandusruumiga. Alampalga mõõdukas, kuid sisuline tõstmine ei ole karistus ettevõtjale, vaid signaal, et Eesti soovib liikuda kõrgema lisandväärtusega majanduse suunas. See motiveerib tootlikkuse kasvu, parandab inimeste toimetulekut ja tugevdab siseturgu.
Kui alampalk jääb püsivalt alla elukalliduse kasvule, kinnistame vaesust ja pidurdame arengut. Kui aga julgeme tunnistada, et väärikas töötasu on majanduse alus, mitte selle takistus, on võimalik murda senine madalpalgalõks. Küsimus ei ole selles, kas me saame endale kõrgemat alampalka lubada, vaid kas me saame endale lubada selle tõusu pidevat edasilükkamist.