“Tegurid, mis noore õigusrikkumiseni viivad, võivad olla mitmesugused. Jutt n-ö pahadest sõpradest, on osaliselt tõsi, kuid see on pigem sünergia, kus noored teevad asju koos,” ütleb Tartu Ülikooli kriminoloogia teadur Anna Markina. Teisisõnu kompavad noored piire paljuski rühmakuuluvuse näitamiseks. Sõprade kõrval loevad aga ka näiteks usalduslikud suhted vanematega ja see, kas noorele meeldib koolis käia.
“Jutt n-ö pahadest sõpradest, on osaliselt tõsi, kuid see on pigem sünergia, kus noored teevad asju koos.”
Oma peagi kaitstavas doktoritöös uuris Markina ühest küljest, milline on Eesti 12–16-aastaste noorte õigusrikkumiste ja ohvriks langemise määr. Selleks kasutas ta aastatel 2006, 2013/2014 ja 2023/2024 rahvusvahelise noorte õigusrikkumise uuringu (ISRD) raames kogutud andmeid. Kolme küsitluspõhise uuringulaine peale hõlmas uuring enam kui 12 000 Eesti noort.
Teisest küljest huvitas Markinat, kas Eestis õigusrikkumisi toime pannud noorte kohtlemiseks kasutatavad meetmed on asjakohased – eriti peale 2018. aasta alaealiste õigusrikkujate erikohtlemise reformi. “Aastatel 2006 ja 2014 oli üsna tavaline, et vanemad ei saanudki noore teost teada. Viimases laines märkis aga umbes 80 protsenti noori, et vanemad said teada. See on ülioluline,” toob teadur välja.
Põnevus ja piiride kompamine
Kuigi osaliselt põhineb Anna Markina doktoritöö intervjuudel seadusega pahuksisse läinud noortega, lähtus ta eeskätt ISRD uuringu andmetest. “Metoodiliselt on tegemist enesekohase aruandlusega, kus palusime noortel tunnistada, kas nad on viimase aasta jooksul või kunagi elu jooksul mõne õigusrikkumise toime pannud,” kirjeldab ta. Küsitlused olid anonüümsed ja enne analüüsi puhastasid uurijad neist välja n-ö naljavastused.
“Küsime lihtsamate rikkumiste, nagu vandalismi või grafiti kohta,” selgitab Markina. Samuti olid uuringus küsimused tõsisemate rikkumiste nagu raha või asjade väljapressimise, aga ka kallaletungide, autovarguste, sissemurdmiste ja poevarguste kohta. “Viimases, 2023. aasta laines pöörasime rohkem tähelepanu küberruumile: vihakõnele, küberkiusamisele ja nõusolekuta intiimsete piltide jagamisele,” loetleb ta. Samuti lisandusid viimases laines küsimused häkkimise ja narkootikumide levitamise teemal.
“Meie uuring seda ajas ei jälgi, kuid kriminoloogiast teame, et noorus ongi aeg, mil piire kombatakse.”
“Üldtendentsina on kõige rohkem tehtud poevargusi. Need on enamasti pisivargused,” toob teadur välja. Kui esimeses laines oli elu jooksul midagi poest varastanud 11 protsenti vastanuid, siis viimases laines oli neid juba 23 protsenti. Ülejäänud õigurikkumised on jäänud lainetes aga samale tasemele või mainivad Eesti noored neid isegi varasemast vähem.
Samas on Markina tööst näha, et noored kasvavad ebasoovitavast käitumisest piltlikult öeldes välja. See on tema sõnul seotud õigusrikkumist soodustavate teguritega, nagu kehvade peresuhete, aga ka olustikuga. “Kui vaatame, kus noored praegu vaba aega veedavad, ongi need suured poed ja kaubanduskeskused. Noorte jaoks ei pruugi õigusrikkumine olla alati instrumentaalne, et neil on kõht tühi ja nad peavad šokolaadi varastama. See võib olla lihtsalt lõbutegevus ja põnevuse otsing,” arutleb teadur. Tema sõnul osutavad ka varasemad uuringud, et kuritegevuse üks komponente on adrenaliin.
Samuti nähtus noorte vastustest, et peaaegu kõik õigusrikkumiste ja ohvriks langemise näitajad on seotud vanusega. Nimelt laiendasid uurijad kolmandas laines valimit 10. ja 11. klassi õpilastele. “Põhikooli- ja gümnaasiuminoorte võrdluses nägime, et gümnaasiumis on õigusrikkumiste tase madalam,” toob Markina välja. Ainuüksi 16-aastaseid vaadates oli näha, et gümnaasiumisse jõudnute seas esines õigusrikkumisi ja ohvriks langemist vähem, kui põhikoolis käivate samaealiste seas.
“Siin mängib rolli selektiivsus – gümnaasiumi lähevad sageli need, kes on rohkem õppimisele keskendunud. Neil on vaja eksamid ära teha ja neil pole aega kaubanduskeskustes aega viita,” selgitab teadur.
Teaduskirjandus osutab tema sõnul samuti, et inimese muudavad teistega arvestavamaks elu olulised pöördepunktid: sh gümnaasiumisse, kaitseväkke, ülikooli ja tööle minek, partneri leidmine ning lapsevanemaks saamine. “Meie uuring seda ajas ei jälgi, kuid kriminoloogiast teame, et noorus ongi aeg, mil piire kombatakse,” lisab Markina.
Eluaegset silti pole vaja
Üks Anna Markina doktoritöö eesmärke oli hinnata 2018. aastal 1. jaanuarist jõustunud alaealiste erikohtlemise reformi tulemusi. Reformiga kadusid alaealiste komisjonid ning seadust rikkunud noorte saatuse üle otsustamine koondus prokuröride ja kohtute pädevusse. “Algul kardeti süsteemi sees ja väljaspool, et nüüd jäävad noorte teod karistamata,” meenutab teadur.
Samas avaldas ta koos kolleegidega 2021. aastal statistikale ja toimikutele tugineva raporti. See kinnitas, et noored ei pannud reformi tõttu toime rohkem rikkumisi. “ISRD-i uuring kinnitab seda. Me ei näe rikkumiste arvu kasvu, välja arvatud poevargused, mis on pigem seotud iseteeninduskassade ja elustiili muutusega,” osutab Markina.
Reformi järel on riigi reaktsioon muutunud tema sõnul juhtumipõhisemaks. Kui tegemist on kergema väärteoga, tegeleb noorega politsei, kellel on rohkem võimalusi sekkuda. “Näiteks korraldatakse trahvi tegemise asemel perevestlus – see on struktureeritud kohtumine koos vanematega, kus kaardistatakse vajalikud sammud, et ennetada kuriteo kordumist,” kirjeldab teadur.
“Me ei näe rikkumiste arvu kasvu, välja arvatud poevargused, mis on pigem seotud iseteeninduskassade ja elustiili muutusega.”
Raskema kuriteo korral läheb juhtum nüüd prokuratuuri. Prokuröril on võimalik Markina sõnul ise noore ja tolle vanematega vestelda, et otsustada, kas sobivaim on karistus, sotsiaalprogramm või midagi muud. Igas ringkonnaprokuratuuris on prokuröril selleks eraldi toetav konsultant. “See ongi reformi sisu: oleme väike riik ja saame igale lapsele individuaalselt läheneda, et riske vähendada. See on kooskõlas rahvusvaheliste soovitustega,” tõdeb teadur.
Markina hinnangul on noori õigusrikkujaid puudutavad seadused Eestis paberil ilusad ja tänapäevased, aga nende rakendamine sõltub inimesest. “Selleks, et individuaalne lähenemine toimiks, peavad neid väärtusi jagama kõik süsteemis töötavad inimesed,” sõnab ta. Siiski on ta tuleviku suhtes optimistlik, sest võitis koos kolleegidega riigihanke noorte õigusrikkujatega töötavate spetsialistide koolitamiseks. Alates veebruari lõpust toimuvatel koolitustel tulevad jutuks nii noorte psühholoogia eripärad kui ka noortesõbralik sekkumine.
Laias laastus jääb Markina siiski süsteemi praeguse arengusuunaga rahule, sest kadunud on intervjuudes välja tulnud vanale korrale omane n-ö eluks ajaks kurjategijaks sildistamine. “Uus lähenemisviis aitab sildistamist ja uste sulgemist vähendada. See suund on kasulik kogu riigile: meile on kordades odavam ennetada teed kuritegevuse poole päris alguses. Nii jäävad ära kuriteost tekkiv kahju ja vangistuskulud,” märgib ta.
Anna Markina kaitseb õigusteaduse erialal doktoritööd “Operationalising ISRD Evidence for Youth Justice in Estonia: A Child-Rights Framework for Proportionate, Least-Restrictive Responses” (“Noorte õigusrikkujate erikohtlemine Eestis ISRD-andmete valguses: lapse õigustel põhinev lähenemine”) 14. jaanuaril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessorid Anneli Soo ja Katre Luhamaa Tartu Ülikoolist. Oponeerib professor Aleksandras Dobryninas Vilniuse Ülikoolist.