Esimene EL-i institutsioon, kes vee teema kui terviklikku lähenemist nõudva valdkonna päevakorda tõstis, oli Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK), tehes seda Blue Deali ja sellele järgnevate arvamuste kaudu. Praegu töötab EMSK vee teemaga edasi, ka selle artikli kirjutamisel on kasutatud EMSK-is töös olevat arvamust „Veemajanduse kerksus ja kaksiküleminek: tööstuslikud lähenemisviisid, mis võimaldavad käsitleda seoseid veemajanduse, digiülemineku ja süsinikuheite vähendamise vahel“.
Praegu moodustab Euroopa digimajandus 28% ülemaailmsest digimajanduse turust, andmekeskuste turg on Euroopas hinnanguliselt 35 miljardit USA dollarit ja peaks 2029. aastal ulatuma 57 miljardi USA dollarini. McKinsey uuringu kohaselt võib andmekeskuste energiatarve praeguselt 62 teravatt-tunnilt (TWh) kümnendi lõpuks kolmekordistuda rohkem kui 150 TWh-ni. See tähendab, et andmekeskuste arvele võib järgmise kuue aasta jooksul langeda ligikaudu 5%, osa prognooside kohaselt ka kuni 30% kogu Euroopa energiatarbimisest. Võrdluseks – praegu on see umbes 2%.
Mida aga väga ei teata ega teadvustata, on meie kõigi ehk majandustegevuses osalejate igapäevase digitehnoloogia kasutamise keskkonnamõju vee- ja energiatarbimisele. Andmekeskused avaldavad juba praegu veekasutusele märkimisväärset survet. Järgmise põlvkonna hüperühendatud andmekeskused, mis kasutavad õhkjahutust koos aurustatud veega, võivad tarbida aastas üle 190 miljoni liitri vett, mida ei lasta pärast aurustumist ja serverite jahutamist looduskeskkonda tagasi. Näiteks üks Madalmaades asuv andmekeskus tarbis 2021. aastal ligikaudu 84 miljonit liitrit vett, mis ületab oluliselt selle ehitamisel teatatud esialgseid hinnanguid (12–20 miljonit liitrit).
Need prognoosid näitavad, et mõne aasta pärast saab tehisintellektist üks maailma kõige veemahukamaid protsesse. Kui uusi lahendusi ei tule, võib digisektori hüppeline kasv koos tehisintellekti laialdase kasutuselevõtuga sisuliselt annulleerida suure osa muude tööstuste tegevustest ja saavutustest süsinikuheite vähendamiseks ja veetõhususe suurendamiseks.
Euroopa Komisjoni poolt jõuliselt elluviidava rohepöörde peamine suund on olnud süsinikuheite vähendamine. See vajab põhjalikke tehnoloogilisi muudatusi, mis on eri tööstusharudes erinevad. Kuigi tehnoloogilised muudatused on vähese CO2 heitega majanduse saavutamiseks väga olulised, on neil erinev mõju veevajadusele ja -kasutusele: mõned tehnoloogiad vähendavad veetarbimist ja teised hoopis suurendavad seda. Süsinikuheite vähendamise viisid (elektrifitseerimine, saastevaba vesinik ning süsinikdioksiidi kogumine, kasutamine ja säilitamine) nõuavad teistsugust veekvaliteeti ja -koguseid. Ainult teatud juhtudel, kui suudetakse rajada ja kasutusele võtta n-ö suletud ahelas ringlussevõtu süsteemid, võib saavutada suuremat positiivset efekti.
Süsinikuheite vähendamise ja tööstusliku veetarbimise vahelise seose mõistmine on EL-i rohepöörde poliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse seisukohalt väga oluline. Paljud süsinikuheidet vähendavad tööstusharud tarbivad ka palju vett, mis muudab veekasutuse probleemiks. Süsinikdioksiidi kogumine, kasutamine ja säilitamine võib nõuda lisajahutust või mineraliseerimist ning see suurendab veenõudlust. Ka süsinikuheite vesinikupõhise vähendamise tehnoloogia kasutuselevõtt mõjutab oluliselt veenõudlust, selle tehnoloogia kasutuse laiendamine võib konkureerida tööstuse või kodumajapidamiste veevajadusega, eelkõige veestressi all kannatavates piirkondades.
LISALOONA (aga võib ka põhiloo osana, vahet pole sisuliselt)
Veekaitse suurema tähelepanu alla
EMSK leiab, et Euroopa Liidus peaks olema peamine ülesanne viia tööstuse muutuvad veekasutusmudelid kooskõlla veepoliitika raamdirektiivist tulenevate kohustustega, et süsinikuheite vähendamine ei ohustaks veekaitset. Vee majandamine ja samal ajal veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide täitmine muutub süsinikuheidet vähendavate tööstusettevõtjate jaoks üha keerulisemaks. Puhastatud reovee ja loodusliku vee suhe on ebaproportsionaalne (st veekogud ei ole heas seisundis) ning raskused suurenevad veelgi, kui võetakse kasutusele süsinikuheite vähendamise tehnoloogiad, mis kasutavad ülipuhast või demineraliseeritud vett.
Järelikult – kuigi süsinikuheite vähendamine aitab kaasa õhusaaste vähendamisele, nihutab see keskkonnasurve kohalikele veesüsteemidele.
Vaja on senisest läbimõeldumat poliitikat ja võimalik ka, et kõikides valdkondades senise lähenemise ja harjumuspäraste tegutsemisviiside muutmist.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada