Katrin Helend-Aaviku, 10. jaanuar 2026
„Helmi vaatab mind ka! Uskumatu, miks nõnda! Nii vaatame, kaks inimest täiesti avali teineteise ees. Kas tõesti hinge avanemine? Minule? Miks?“ Toona veel tundmatu kirjanik Heino Kiik on hämmeldunud, kui tema ja priimabaleriin Helmi Puuri pilgud esimest korda kohtuvad. Sellest pilgust algas nende kahe lugu, mis kestis 47 aastat, kuni Heino lahkumiseni.
Sama suure kirega nagu Helmi pühendus oma lühikese, aga ereda karjääri jooksul balletile, pühendus ta hiljem perekonnale ja abikaasa kirjanikuelule. „Abikaasana on ta sama initsiatiivikas, põhjalik ja andekas, nagu oli lavaelu kõrghetkeil priimabaleriinina. Inimene jääb samaks, kus ta ka poleks, mida ka ei teeks. Armastus on samuti üks inimesele antud andeid,“ on Heino Kiik kirjutanud oma armsast Helmist.
On aasta 1966. Septembrikuu viimasel päeval avatakse Estonia kontserdisaalis uus hooaeg. Viiulikontserdi solist on Irina Botškova. Dirigent Nikolai Rabinovitš on tulnud kohale Leningradist. Esitusele tulevad Mozart, Prokofjev, Ravel. Kontserdil on ka kaks inimest, kes pole varem silmast silma kohtunud, aga kelle jaoks muudab see õhtu kogu nende elu.