Korteriühistute juhid ja esimehed vajavad enam tuge ning tunnustust, kuna ilma nendeta ei teki usaldust ega valmisolekut pikaajalisteks investeeringuteks. Lisaks renoveerimistoetustele võiks kaaluda ka toetusmeetmete rakendamist ühistu juhtidele, kirjutavad Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa.
Lasnamäe ja teiste suurte paneelmajade piirkondade renoveerimine on jäänud toppama ning vaja on nii riigi- kui ka linnapoolseid toetusi. Jah, 15. septembril avati rekonstrueerimistoetuse kolmas voor, kuid toetustest üksi ei piisa. Küsimus pole ainult eurodes ja soojustuse paksuses, vaid ka selles, kuidas mõistetakse laiemalt kodu ja selle ümbruse väärtust.
Eesti paviljon “Las ma soojendan sind” Veneetsia arhitektuuribiennaalil tõi selle probleemi esile. Näituse raames uurisime, kus ja kuidas käsitlevad erinevad osapooled renoveerimise otsuseid ning mis on peamised takistused. Vestlustest jäid kõlama usaldamatus ja teadmatus.
Ilmnes ka, et ega keegi väga vastutust võtta ei taha. Suurtes kortermajades on tihtipeale keeruline saavutada ühtsustunnet, mis omakorda nõrgestab kogukonda ning tulemusena jääb kogu “maja eest hoolitsemise” raskus ühistu juhtkonna õlule.
Vaadates otsa renoveerimisprotsessi keerulisusele ja pikkusele, tundub aga meeletult ebaõiglane, et keegi peab seda tööd oma vabast ajast ja sageli ilma väärilise tasuta tegema. Korteriühistute juhid ja esimehed vajavad enam tuge ning tunnustust, kuna ilma nendeta ei teki usaldust ega valmisolekut pikaajalisteks investeeringuteks. Lisaks renoveerimistoetustele võiks kaaluda ka toetusmeetmete rakendamist ühistu juhtidele või konkursse, mis toetaks ja väärtustaks head juhtimist.
Kvaliteetse ja tervikliku renoveerimise otsuseni jõudmiseks saab linn või omavalitsus tulevikus pakkuda tugiteenust renoveerimise spetsialistide ja abimaterjalide (juriidilise ja korraldusliku poolega) näol. Sellise meetme eesmärk on suunatud just ühistute juhtkondadele, kes siiani on pidanud üksi selle tööga hakkama saama. Ka Rakvere renoveerimise edulugu peitub ju linna poolt pakutud lisajõus, kes võtsid enda hoole alla ühistute nõustamise ja toetamise.
Kuna seoses Euroopa toetuste lõppemisega on tõenäoliselt riiklikud renoveerimise toetused suurematele linnadele kadumas või kättesaadavad vaid väheses ulatuses või eriti haavatavatele leibkondadele, on oluline mõelda ka alternatiivsetele rahastusmeetoditele.
Ühe võimalusena on lisakorruse või lisamahtude rajamise kaudu renoveerimise finantseerimine. Kui vanema hoonefondi puhul (näiteks Tallinna tüüpi puithooned) on harilik lisakorruse abil hoone renoveerimise finantseerimine, siis saaks piloteerida sarnast skeemi ka paneel- ja teiste tüüpmajade puhul.
“Et kortermajade renoveerimine jalad alla saaks, peab ümber kohandama nii majanduslikku kui ka seadusandlikku ruumi.”
Sama oluline on ka nõustamisteenuste pakkumine ja seda näiteks one-stop-shop lahenduse näol. Tegu on keskustega, kus korteriühistud saavad terviklikku infot, nõustamist ja tuge hoonete terviklikuks renoveerimiseks.
Näiteks Leedus tegutsevad need peamiselt kohalike omavalitsuste ja riigi toel, pakkudes tasuta konsultatsioone tehniliste lahenduste, toetuste ja finantseerimisvõimaluste kohta. Belgias on one-stop-shop’id sageli seotud piirkondlike energiateenistustega, kus lisaks nõustamisele aidatakse ka projektijuhtimise, ehitajate leidmise ning taotlusprotsesside koordineerimisega.
Tihedus tugevdab anonüümsust. Mitmekümnete korteritega suurte hoonete puhul lõpeb “kodu” paljude jaoks oma korteri välisukse lävel. Trepikoda, kelder või hoov, need jäägu kellegi teise mureks.
Nii tekib absurdne olukord: kui katus lekib, ei tunne esimese korruse elanik, et see on tema probleem; kui kelder uputab, ei huvita see kolmanda korruse elanikku. Tegelikult on kortermaja terviklik organism, kus ükski osa ei saa toimida teisteta.
Renoveerimine ei ole seega pelgalt hoone energiatõhususe parandamine, vähemalt samaväärne tähelepanu peaks olema ka eesmärk ühise vastutuse kasvatamisel ja kogukonna loomisel.
Selmet hüpata kohe kallite tehniliste lahendusteni, võiks ehk renoveerimise mõistet laiendada ning alustada hoopis hoovidest ja ühisaladest. Kogedes kodu ümbritsevat meeldivat ühisruumi, laieneb elanike kodutunne ka korteri nelja seina vahelt kaugemale. See omakorda võib muuta suuremad otsused – fassaadi soojustamise või tehnosüsteemide uuendamise – lihtsamaks.
Renoveerimine on mahukas protsess ja on ilmselge, et korteriühistute esindajate entusiasmiga seda enamasti vallutada ei õnnestu. Et kortermajade renoveerimine jalad alla saaks, peab ümber kohandama nii majanduslikku kui ka seadusandlikku ruumi.
Renoveerimisotsuste lihtsustamiseks tuleb nügida ka inimeste arusaama selle väärtusest. Korrastatud kortermajad parandavad elukeskkonna kvaliteeti, tõstavad kinnisvara väärtust nende omanike jaoks ja tugevdavad kogukonda nii kortermajas kui ka laiemalt antud piirkonnas.