Suurim probleem ei ole aga raha ise, vaid see, mida selline mudel teenuse kvaliteediga teeb. Kui piletitulust loobutakse, muutub ühistransport täielikult sõltuvaks eelarveriskidest. Iga kütuse hinna tõus, iga palgasurve ja iga majanduslangus tähendab esimesena kärpeid just seal, kus inimene neid kõige valusamalt tunneb: harvem graafik, lühem teenindusaeg, kehvemad ümberistumised. Tasuta sõit ei kaitse inimest, kui buss ei tule või ei vii kohale.
Mihhail Kõlvart räägib õigusega eakatest ja lastest. Neid peabki kaitsma. Kuid just nemad on esimesed, kes kannatavad siis, kui süsteem tervikuna ei toimi. Sotsiaalpoliitika ei tähenda, et kogu süsteem tehakse tasuta. Sotsiaalpoliitika tähendab sihitud soodustusi neile, kes neid vajavad, ning toimivat teenust kõigile.
Ühistranspordi suurim probleem Eestis ei ole pileti hind. See on aeg, ettearvamatus ja ebamugavus. Buss, mis käib kaks korda päevas, ei muutu kättesaadavaks seetõttu, et on tasuta. Rong, millele ei jõua ümber istuda, ei hakka toimima seetõttu, et sõit on tasuta. Inimene ei vali autot mitte ideoloogia pärast, vaid seepärast, et auto võib olla tegelikult toimiv alternatiiv.
Ühistranspordireform pöörab selle loogika tagasi. Ühistranspordi eesmärk ei ole tasuta sõit, vaid see, et inimene jõuaks mõistliku ajaga tööle, kooli, arsti juurde ja tagasi koju. Selleks on vaja töötavat liinivõrku, usaldusväärset graafikut, häid ümberistumisi ja rahastust, mis järgib tegelikku kasutust.
Sõitja omaosalus ei ole karistus. See on aus kokkulepe, mis seob teenuse kvaliteedi rahastusega ja võimaldab suunata raha sinna, kus see päriselt parandab liikumisvabadust. Sama raha eest saab valida kas loosungi või toimiva süsteemi. Mina valin toimiva süsteemi.
Tasuta ühistransport lubab hoolivust. Toimiv ühistransport loob vabadust. Ja vabadus ei sünni mitte loosungitest, vaid hästi planeeritud, usaldusväärsest ja ausalt rahastatud liikumisvõrgust.