Reformierakond läks uuele katsele oma poliitilise energeetikaga ning valitsus kinnitas neljapäeval energiamajanduse arengukava (ENMAK). Loodetud selgust see paraku ei too, kirjutab Urmas Reinsalu.
Aastad väldanud sebimine taastuvenergeetika doteerimise põhjendamise ümber on pideva ühiskonna surve tingimustes muutunud tekstis ähmasemaks. Eesti Tööandjate Keskliit on andnud sisulise kvalitatiivse ja hävitava hinnangu sellele dokumendile.
Tsiteerin väljavõtteid tööandjate keskliidu arvamusest, mis ei kooskõlastanud nimetatud dokumenti:
“ENMAK-i elektrihinnaeeldustes on kasutatud elektrihinnakomponente, mis tunduvad juba arutatud võrgutasude ja sagedusreservitasude valguses liiga tagasihoidlikud.
Endiselt on ENMAK-is plaanis taastuvenergia arendamine ennaktempos võrreldes Euroopa Liidu riikide keskmisega või rahvusvaheliselt kokku lepitud sihttasemega. See ambitsioon avaldub ka energia lõpphinnas.
Arengukava prioriteet on taastuvenergia arendamine, mis eeldaks kogu energiamajanduse tervikkäsitlust. Seda pole hetkel tehtud.
Elektrisüsteemi ei käsitleta selles arengukavas ühtse, dünaamilise tervikuna.
Energiajulgeolek, hind ja keskkonnamõju taotluslikud eesmärgid on püstitatud, kuid puudub nende täitmise mehhanism.
Energiamajanduse turupõhine arendamine on suunana deklareeritud, kuid jääb segaseks, mida selle all mõeldud on.”
Tööandjate keskliit jätkab: “Plaanis on asendada kohalik fossiilkütus imporditud fossiilkütusega. ENMAK 2035 ei käsitle regiooni – esmalt Läti, Leedu ja Soome – energeetika koostöökavasid ja projekte. Arengukava ei käsitle elektri ja gaasi hinnastruktuuri paratamatuid muutusi. Turumahtude prognooside lähteandmeid pole selgitatud, prognoosid on suure kõikumisega.”
Ja nii edasi ja nii edasi.
Milline oli valitsuse vastus tööandjate üleskutsele mitte kooskõlastada sellist energiamajanduse arengukava?
30-le Eesti tööandjate esindusorganisatsiooni konkreetsele kriitilisele ettepanekule oli valitsuse seisukoht vastavas riigikokku jõudnud kooskõlastustabelis, et nad ei arvesta mitte ühegagi. Null on ka number. Mario Kadastik komisjoni ettekandjana riigikogus tunnistas, et riigikogu majanduskomisjonis ei vaevutud neid kahjuks sisuliselt arutama.
“Me ei tarbi lihtsalt kilovatt-tunde, me tarbime kättesaadavust ja energiat siis, kui seda on vaja.”
ENMAK ei vasta põhimõtetele, mida elujõuline, turvaline ja taskukohane energiasüsteem tegelikult vajab. Kõigepealt tuleb meelde tuletada üks fundamentaalne tõde: energia ei ole toode, vaid teenus. Me ei tarbi lihtsalt kilovatt-tunde, me tarbime kättesaadavust ja energiat siis, kui seda on vaja. Kuni poliitikud on võimetud neid põhimõtteid tunnistama, ei saa ükski energia- või kliimakava, mida kokku klopsitakse, olla realistlik ega jätkusuutlik.
Usaldusväärsus on iga energiasüsteemi esimene ja ülim nõue. Alles pärast usaldusväärsust saab rääkida taskukohasusest ja alles siis, kui energia töökindel NING taskukohane, on mõistlik investeerida keskkonnamõju vähendamisse.
ENMAK aga alustab just nimelt ideoloogilise aktsioonina vastupidisest otsast. See üritab süsteemi muuta keskkonnahoidlikuks enne, kui see on töökindel ja jõukohane.
Teine probleem on see, et ENMAK käsitleb energiat peamiselt elektrina ja elektrit peamiselt poliitilise sümbolina, mitte hinnates terviklikult, kogu väärtusahela ulatuses, alates toormest, energiatihedusest kuni ringlussevõtu, võrguarenduse ja tarbijani jõudmiseni.
Kui vaadata seda väärtusahelat, tekib kolm põhiküsimust.
- Kas kavandatav süsteem toodab rohkem energiat, kui ta kulutab?
- Kui palju toorainet on tegelikult vaja?
- Kolmandaks: milline on keskkonnamõju kogu elutsükli jooksul?
ENMAK neile küsimustele ei vasta.
Kõige probleemsem osa kavast puudutab tuule- ja päikeseenergia eeldatavat rolli Eesti energiavarustuse kujuteldava nurgakivina. Nende tehnoloogiate prioriteediks seadmise põhiprobleem peitub kahes omaduses: väga madalas energiatiheduses ja katkendlikkuses.
Madal energiatihedus tähendab suuri seadmeid ja suuri maakasutusi, katkendlikkus tähendab tohutuid lisasüsteeme: akusid, vesinikku, reservvõimsusi, massiivset võrguarendust. ENMAK räägib neist tehnoloogiatest peamiselt kui odavatest ja rohelisest, kuid jätab sisuliselt käsitlemata nende täieliku süsteemikulu, mis suureneb mitte lineaarselt, vaid eksponentsiaalselt.
Ja siit tuleneb meie riigi jaoks üks kõige kriitilisemaid küsimusi: kui ENMAK ellu viia, kui palju maksab energia tulevikus Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele? Kallis energia on majanduse arengut pidurdav, sotsiaalselt ebaõiglane ja tööstust Eestist välja tõukav jõud. Kui me tahame luua toimiva energiatuleviku, peame liikuma teistsugust rada pidi.
Isamaa on mitme aasta jooksul korduvalt, kuid tagajärjetult esitanud oma põhitingimused energiamajanduse plaanile, mis on vajalik venitusteta välja töötada ja mis annaks investoritele mitte riski, vaid perspektiivi, teadus- ja arendustegevus saaks fookuse ning muudaks olemasolevad energiasüsteemid efektiivsemaks.
Meil ei ole vaja mitte ideoloogilise aktsiooni vormis formuleeritud unistust, vaid reaalsuse energiapoliitikat, mis põhineb füüsikal, mitte loosungitel. See on üldistus Eesti energeetikaekspertide pidevast ja murelikust käsitlusest pika aja jooksul. Ja see on ka sisuliselt kvintessents eelviidatud formuleeringutes Eesti mõjukaima tööandjate ja ettevõtjate esindusorganisatsiooni, tööandjate keskliidu kriitikast energiamajanduse arengukavale.