Kui räägitakse USA presidendist Donald Trumpist, siis garneeritakse seda kõike ettearvamatusega, edevuse ja rahvusvahelise õiguse ignoreerimisena. Kui vaatame USA presidendi tegemisi kui ärimehe tegemisi, siis loksub kõik kenasti paika, kirjutab Raul Eamets.
Kõik on väga loogiline. Ameerika Ühendriikide president Donald Trump käitub nagu tavaline ärihai, kes tahab saavutada tulemust, iga hinna eest, meetodid ei ole ülearu olulised. Tal on oma selge ja väga kindel eesmärk. Ta tahab saavutada rahu ja see ei ole deklaratiivne poos, vaid päris eesmärk. Ärimehena tahab ta tõesti rahu, sest siis saaks hakata normaalselt äri ajama. Sõja ajal ei saa äri ajada.
Rahu saavutamiseks pole meetodid olulised, isegi ebaseaduslikud võtted on lubatud, oluline on eesmärk. Trump survestas ühte võimalikku (nõrgemat) äripoolt rohkem, kuna lootis saada järeleandmisi. Kui neid ei tule piisavalt kiiresti ja piisavalt palju, siis võtab ette teise poole ja hakkab seda omakorda survestama.
Nüüd on survestamises jõudnud järg Venemaa kätte, mis on Trumpi nägemuses tugevam pool ja kellega kokkulepet on ilmselt raskem saavutada. Ukraina on olnud väga vintske läbirääkija ja nii Trump kahe võimaliku lepingupoole vahel pendeldabki.
Olgem ausad, teda ei huvita, kas ja kui palju peab Ukraina territooriume ära andma, ta tahab lihtsalt, et see sõda ära lõppeks, sest siis saaks hakata lõpuks äri ajama. Ka Venemaaga. Meie jaoks on harjumatu, et president käitub nagu tavaline ärimees, me oleme ikka eeldanud, et presidendid käituvad nagu presidendid. Trump on ehedalt juba tõestanud, et tema on erand ja meie (Euroopa) võiksime sellest aru saada.
Venezuela juhtum näitas, et kui keegi hakkab USA tagaaias ehk Ameerika maailmajaos väga jõuliselt laamendama, siis ta võetakse kinni, pannakse vangi ja asemel pannakse keegi, kes on USA-le lojaalne ja kellega saab äri ajada. Praegu pole veel selge, kes see täpselt saab olema, hiljutised asepresidendi sõnavõtud ei olnud just ülearu Trumpi-sõbralikud. Aga lõpptulemus on selge, ilmselt võtab asjade paika loksutamine lihtsalt aega, sest mingit uut sõda ju keegi tegelikult ei taha.
Teised Lõuna-Ameerika juhid, eriti need, kes on jõuliselt USA vastu sõna võtnud, tõmbavad tagasi, sest kõik saavad äkki aru, kes on peremees. Kas me räägime siin rahvusvaheliselt õiguse austamisest? Ei räägi. Me räägime sellest, et kellel jõud, sellel õigus. Nii nagu äris. Suuremad söövad peaaegu alati väiksemad ära, jättes alles need, kes neile on kasulikud (lojaalsed).
Mida Euroopa sellises olukorras peaks tegema? Keeruline küsimus.
“Euroopa kaitsevõime on allapoole igasugust arvestust ja selle ülesehitamine võtab aastaid.”
Euroopa on kogu oma julgeoleku teema jätnud NATO (loe: USA) õlgadele ja ise eriti panustada ei ole tahetud. Euroopa kaitsevõime on allapoole igasugust arvestust ja selle ülesehitamine võtab aastaid. Kui me nüüd läheme ja hakkame USA-lt midagi nõudma, siis näeb see vägagi sedamoodi välja, kui täiskasvanud laps käib isa käest bensiini-, üüri- ja toiduraha nõudmas, kuigi endal juba korralik sissetulek, mis kõiki neid kulusid võimaldaks kenasti katta ja jääks ülegi.
Vinguda pole mõtet, on vaja võtta jalad kõhu alt välja ja näidata maailmale, et Euroopa suudab ja tahab olla sõjaline suurvõim. Ainult sellisel viisil võetakse meid mujal tõsiselt ja kutsutakse laua äärde teistega maailmaasju arutama.
Kui me jätkuvalt istume oma liivakastis ning teeme liivast tuulikuid ja päikesepaneele ning mängime nendega ja vahepeal näpime ka mahlapurgi külge kinnitatud plastkorki, siis ei hakka meid keegi tõsiselt võtma, mitte kunagi.
Milline on Hiina roll. Hiinlaste puhul kehtib ütlemine, et kui piisavalt kaua jõe ääres istud, siis ujub vaenlase laip ise varsti mööda. Nad ootavad ja vaatavad. Erinevalt USA-st, Venemaast, Ühendkuningriigist või Prantsusmaast ja teistest ei ole nad kirjeldatud “tugevama õigus ruulib” põhimõtet väga kasutanud, vähemalt mitte viimase 60 aasta jooksul. Nad ootavad. Kas Hiina võtab Taiwani tagasi? Vale küsimus. Küsima peaks, millal ta seda teeb.
Äriloogika kasutamine on mõnikord väga kasulik vahend rahvusvahelise poliitika lahtimuukimiseks. Kas see meid rõõmsamaks teeb, kui saame aru, miks asjad juhtuvad, nii nagu nad juhtuvad? Vaevalt, aga eks selline see elu on.