Ringmajandus ei sünni paragrahvide lihvimisest ega teavituskampaaniatest. Ringmajandus sünnib siis, kui riik julgeb muuta oma mõtteviisi: kas näeme tööstuslikku pärandit koormana või võimalusena, mis võiks käivitada Eesti järgmise majanduskasvu ja tugevdada meie strateegilist autonoomiat? Aheraine ei ole jäätmekulu, vaid sisendtooraine, mille väärtus on seni lihtsalt avamata.

Viimastel aastatel on mitmeid suuri aherainemägesid kasutatud sümboolselt, näiteks veekeskuste, motokrossiradade või päikeseparkide kunstlike tugialustena. Need on loovad lahendused, kuid kasutavad ära ainult murdosa tegelikust potentsiaalist. Tegelik mineraalne väärtus seisab endiselt puutumata ning Eesti tööstus ei saa sellest vähimatki kasu.

Eestis on juba üle saja miljoni tonni mineraalset materjali kaevandatud ja kasutusvalmis. Ometi suunab kehtiv tasude ja regulatsioonide süsteem ettevõtteid jätkuvalt jäätmeid ladestama, mitte neid väärindama, põhjusel, et ladestamine on odavam, kiirem ja bürokraatialt lihtsam.

Tulemus? Ressurss seisab kasutamata, tööstus püsib vananenud tehnoloogial ja Ida-Virumaa potentsiaal jääb avamata. Samal ajal kasvab surve avada uusi kaevandusi, kuigi vajalik materjal seisab maapinnal juba olemas. See pole mõistlik majanduslikult, keskkondlikult ega julgeolekupoliitiliselt.

Eesti strateegiadokument TAIE ütleb selgelt, et mineraalsete jäätmete taaskasutus ja väärindamine on riiklik prioriteet. See ei ole soovitus, see on poliitiline siht. Küsimus pole enam kas, vaid miks seda sihti pole seadustesse kirjutatud.

Kui väärtuslik ressurss on juba kaevandatud ja ootab kasutamist, peaks riigi loogika olema selge: uusi kaevandusi ei avata enne, kui olemasolev materjal on kasutusele võetud, ning juba kaevandatud ressurssi tuleb põhimõtteliselt eelistada.

See ei ole kaevandamise vastane seisukoht, uued kaevandused jäävad vajalikuks seal, kus alternatiivi ei ole, kuid ringmajandus seab tegevused lihtsalt targemasse järjekorda. Teine oluline riiklik ringmajandust soodustav tegur oleks, kui keskkonnatasud tagastataks jäätmete ümbertöötlejale. See on ringluse soodustamiseks väga oluline eeldus.

Praegune süsteem premeerib ladestamist ja karistab ringlussevõttu. Seni, kuni ladestamine on ettevõttele kõige odavam lahendus, ei teki motivatsiooni investeerida innovatsiooni ega rajada uusi ümbertöötlevaid tööstusi.

Euroopa riigid nagu Holland, Taani ja Belgia on kehtestanud mudeli, kus jäätmekäitlustasu tagastatakse väärindajale ja tulemuseks on investeeringute kasv, uute tehaste rajamine ja sektori kiire areng. Eesti vajab sama lähenemist, et luua aus konkurents tingimused uuele ja vanale toormele.

Ka tegudes tuleb eelistada ringmajandust

Riiklikud ehitus- ja taristuprojektid võiksid olla ringmajanduse käivitajad, mitte kõrvaltvaatajad.

Kohustus, et 20–30 protsenti teedeehituse ja suurprojektide materjalidest pärineks ringallikatest, toob kaasa stabiilse turu, mitte hinnatõusu; kvaliteedi säilimise, sest tänapäevased tehnoloogiad on olemas, ning projekti kiiruse, sest nõudlus kutsub esile investeeringud ja parema toorme. Euroopa suurriigid teevad seda juba praegu ja mitte idealismist, vaid majanduslikust kaalutlusest.

Tavaline vastuväide, et ringmaterjal on “liiga kallis”, on eksitav. Primaarne kaevandamine näib odav vaid seetõttu, et selle tõelist keskkonna- ja sotsiaalkulu ei kajastata. Nagu CO₂ puhul aastaid, nihkuvad kaevandamise mõjud – maastiku rikkumine, tolm, müra, elupaikade hävimine ja maa pikaajaline degradeerumine – ühiskonna kanda.

“Arvestades tegelikke kulusid ei ole ringmaterjal kallim, vaid majanduslikult ja keskkondlikult mõistlikum valik.”

Need varjatud kulud muudavad värskelt kaevandatud materjali kunstlikult odavaks, samal ajal kui ringmaterjal peab konkureerima ilma samaväärsete “subsiidiumideta”. Ressursid ei ole aga lõputud ja tänapäevane majandus peab materjale kasutama ja taaskasutama maksimaalselt. Arvestades tegelikke kulusid ei ole ringmaterjal kallim, vaid majanduslikult ja keskkondlikult mõistlikum valik.

Eesti suurim majandusvõimalus peitub Ida-Virumaal

Kui otsime valdkonda, mis looks regionaalarengut, rohemajanduse kasvu ja uut ekspordipotentsiaali, siis vastus on ilmne: ringmajanduslik mineraaliplatvorm Ida-Virumaal. Just sinna on koondunud enamik Eesti kaevandusjääke ja just seal saab sündida uus tööstusharu.

Trisectori ja Enefit Industry arendatud tehnoloogia tõestab, et see ei ole teooria. Aherainest saab toota kvaliteetseid mineraalseid materjale, mis: vastavad turuhinnale, sobivad ehitusse ja teedeehitusse, ning mille puhtus ja koostis vastavad paberi-, värvi-, plasti- ja komposiitmaterjalide tööstuse vajadustele.

Piloottehase ettevalmistused käivad ning kaasatud on rahvusvahelised teaduspartnerid. Esimesed suuremahulised katsetused näitavad, et võimalik on toota madala CO₂-jalajäljega täitematerjale, mis vastavad Euroopa kõrgeimatele standarditele. See on päris tööstus, mitte rida strateegiadokumendis. Eesti tõeline küsimus ei ole “kas see on võimalik?”, vaid “kas meil on poliitilist tahet, et sellest saaks päris majandussektor?”

Praegune õigusruum tugineb endiselt 1990. aastate loogikal, kui jäätmed lihtsalt viidi kuhugi ära ja teema oli lahendatud. See ei arvesta, et kaasaegne tehnoloogia võimaldab jäätmeid üldse mitte tekitada, et ringmaterjalid on Euroopas muutunud strateegiliseks tooraineks ning uued tööstused vajavad kiiremat ja prognoositavamat loamenetlust.

Põhimõte “design out waste” eeldab seadusruumi, mis ei koorma innovatsiooni põhjendamatu bürokraatiaga ega kohtle jäätmetest tooret tootvaid tehaseid nagu uusi kaevandusi, mis vajaksid aastatepikkust menetlust.

Eesti konkurentsivõime sõltub otsustest, mida teeme praegu

Eestil on kõik eeldused olemas. Meil on tooraine: aherained ja muud kaevandusjäätmed, meil on tehnoloogia, meie ettevõtetel arendused, meil on turg: eksport ja kodumaine tööstus ja meil on ka strateegiline tahe, TAIE prioriteedid.

Riigikogus vastu võetud jäätmereform kaevandusjäätmetest ei räägi. Aga peaks, sest Eesti vajab uut ringmajanduslikku tooraineplatvormi ja majandusmudelit. Puudu on vaid poliitiline otsus viia seadused vastavusse reaalsusega.

Kui Eesti seob jäätme- ja maapõuepoliitika, loob majanduslikud stiimulid ringlussevõtuks, annab eeskuju ringmaterjalide kasutamist nõudvate riiklike hangetega, siis tekib ka Eestisse uus tööstussektor ja selline, mis ei koorma loodust, vaid loob võimalusi. Eesti võib olla ringmajanduse edulugu või vaadata kõrvalt, kuni teised selle rolli täidavad.

Kaevandusjäätmed ei ole meie probleem. Need on meie kasutamata konkurentsieelis.