«Lõikuspäeva päikesetõusu» peategelane on juba «Näljamängude» triloogiast tuttav Haymitch Abernathy. Teda ootavad ees viiekümnendad näljamängud, aastapäeva puhul saadetakse Kapitooliumi oma elu eest võitlema lausa kahekordne arv tribüüte. Strateegia poolest sarnaneb Haymitch vägagi Katniss Everdeeniga: ta hoiab pigem omaette, kuid aitab truult oma liitlasi. Peategelast häirib juba algusest peale mängude ebavõrdsus ning ta võtab eesmärgiks seda muuta. Mängud ise sarnanevad eelmiste raamatutega julmuse poolest. Olen läbi lugenud kõik autori teosed ning vahepeal tuli ette hetki, mil panin tähele raamatu sarnasust teistega, kuid õnneks leidis peatselt aset midagi põnevat ja teistsugust. Raamatu lõpuks on Haymitch kaotanud rohkem, kui ta eales arvata oskas, ning jõuab sünge järelduseni, et näljamängudes pole võitjaid, vaid ainult ellujääjad.
Suzanne Collins, «Lõikuspäeva päikesetõus». Foto: Raamat
Teoses peitub palju detaile, mis seletavad ja ühendavad asju järgnevate näljamängude kohta. Nende märkamiseks peab olema tähelepanelik ning läbi lugema «Näljamängude» triloogia. Pisikesed vihjed olid justkui üllatusmunad, mis andsid minu lugemiskogemusele palju juurde.
Collins ei venita raamatu sõnumiga ka pärast tsitaate. Esimese asjana mainib ta lugejale, et lõikuspäev on peategelase sünnipäeval, neljandal juulil. Ma usun, et ei pea kaua nuputama, millele autor viidata soovib. Mulle sai seda lugedes kohe selgeks, milline raamat mind ees ootab, ning see tekitas minus huvi. Otsisin raamatust seoseid praeguse maailmaga, nagu oleks see aardejaht. Mida rohkem ma otsisin, seda rohkem leidsin. Teose alguses välja toodud tsitaadid olid justkui filtrid, mis aitasid raamatu sisust aru saada.