Teise poole uuemast eesti lastekirjandusest on kokku kirjutanud Reeli Reinaus (kolmas ja suurim pool jääb ülejäänutele). Aga «Hiietantsijad» on suurtele. Või õigupoolest kõigile. Ei näe põhjust, miks lapsed seda lugeda ei võiks. Ongi õpetlik vaadata, määndsed kiiksud kõik suureks saades pähe võivad tulla. Sest paraja kiiksuga on siin iga tegelane, ühtki «normaalset» ehk igavat nagu polegi. Samas kivirähkjasse absurdivõtmesse teos ei tüüri – tüüpe ja nende isikupärast napakust küll utreeritakse, ent ei karikeerita. Ja kuidagi väga tänapäevaselt eestipärane on see lugu, usutavasti oskab iga lugeja igas tegelases natuke iseennast või mõnd tuttavat ära tunda. Kuigi tegelaskujud on jõuliselt esil, jooksevad lood suurepäraselt ning igav ei tohiks «Hiietantsijatega» korrakski hakata. Jõuab juba meie kaasaeg kirjandusse, jõuab naksakalt ja nauditavalt. Läbi raamatute, mis pole põnevikud, ent on põnevad. Nii hoida!
