Igal paigal on oma vaim. (Servius)
Atacama osutub suuremaks ja ületamatuks takistuseks kui kõige tormisem ookean. (Charles Darwin, «Loodusuurija reis ümber maailma purjekal «Beagle»)
Me ei tea, kas vanad egiptlased või Mesopotaamia rahvad üritasid hoida mõnda erilist looduspaika. Vene kultuuriloolane Lev Gumiljov ja paljud teised uurijad on aga põhjalikult kirjeldanud, kuidas üleolev ja hoolimatu suhtumine loodusesse, maastike ja eluslooduse mitmekesisusse meie kõrval on toonud loojangu paljudele suurtele minevikurahvastele ning loojangukumasse on kadunud ka nende kultuur koos jumalatega, keda nad olid endale loonud.
Targutades võib siiski ütelda, et kadunud aegade jumalatel oli loodusega ning maailmaga ikka ja jälle tihedam side kui neid loonud rahvastel. Liigitades ka Kuu, Päikese ja tähed looduse hulka, on neid juba aastatuhandeid jumalikustatud ja kummardatud. Hulk metsi ja mägesid on olnud paljudele rahvastele läbi aegade pühad. Küllap oli jumalate loojatel tihti ka oma suhe loodusega. Lõunapoolsetes maades, kus leidus kõrbeid, peeti kõrbet kohaks, kus käidi pattu kahetsemas ja kirgastust otsimas. Austuspjedestaalile olid tõstetud ka mitmed loomad, kes tänapäevalgi on legendide ja muinasjuttude kaudu erilises staatuses.
Siin on esimene lugu artiklisarjast «Noa laeva kiiluvees», mis on pühendatud erilistele looduspaikadele, mida uusajal püütakse kaitsta ja hoida. Paljud neist on nagu Noa laevad meie uhke tsivilisatsiooni tulvavetes. Need on paigad, kus üritatakse alles hoida nii elusa kui ka eluta looduse mitmekesisust. Tõsi, Vana Testamendi Noa ei saanud oma laeva kaasa võtta metsi, mägesid ja muid maastikke, küll aga suudavad seda kaudselt teha nüüdsed rahvuspargid ja muud kaitsealad. See on ajendanud autorit kasutama oma artiklisarja motona väljendit Noa laeva kiiluvees. Loodetavasti ei hakata mind kahtlustama ülemäärases religioossuses, kuid paljudel maailma kaitsealadel tehakse piltlikult sama, mida piiblikangelane Noa oma laeva ehitamisega tegi.
Veelinnud kõrbes
San Pedro de Atacama on oaas ühe tähelepanuväärseima kõrbe serval. See tähelepanuväärne kõrb meie planeedil on Atacama. Atacama laiub Tšiili põhjaosas. Ja laiub väga pikal alal. See riik on surutud Andide kõrgmäeaheliku ja piki Vaikse ookeani rannikut kulgeva rannikuaheliku vahele. Tšiilis on vertikaalsuunas liikumiseks ruumi küllaga. Atacama pikkuseks on hinnatud 1600 kilomeetrit ja pindalaks üle 10 000 ruutkilomeetri. Atacama kõrbet on ikka ja jälle peetud maailma kõige kuivemaks paigaks. Väidetavalt leidub seal piirkondasid, kus pole juba 400 aastat tilkagi vihma langenud. Siinkohal pole mõtet hakata pead murdma teemal, kas Atacamas oli 17. sajandil korralik ilmateenistus, tuleb lihtsalt võtta teadmiseks.