Seal, kus sunnitakse vaikima, peab olema vali, seal, kus sunnitakse valetama, peab olema aus — ka siis, kui see on ebamugav või lausa ohtlik, seal, kus nõutakse ligimese äraandmist, peab olema emalõvi, rõhutas tänavu Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia pälvinud Sveta Grigorjeva arvamusloos.
Mind on viimasel ajal pärjatud SUURTE tiitlitega, seotud väga suurte nimedega, ja see on päris õudne. Õudne oli ka esimene sõna, mis ma paar päeva tagasi rõõmsa uudise teavitajale ütlesin. Taolised tiitlid teevad muidugi väga suurt rõõmu, aga see on ka väga suur vastutus. Olla seotud selliste nimedega nagu Jaan Kross või nüüd ka Ene Mihkelson on ikkagi õudselt vastutusrikas ja ma ei võta neid tunnustusi kergekäeliselt!
Üks asi mille peale hiljuti mõelnud olen: õiglus on mulle olulisem, kui vajadus kuuluda, kui vajadus olla tunnustatud või isegi armastatud. Mul on tunne, et ka Mihkelson seda kuuluvuse vajadust oma teostes omamoodi ka uuris. See on see, mis paneb meid vaikima, siis kui peaks olema vali, see on see, mis paneb meid valetama, siis kui peab olema aus, — ja aus peab tegelikult olema alati — see on see, mis paneb inimese ligimest ära andma, siis kui ta tegelikult peaks teda hoidma. Mihkelson oli peen psühholoog, mulle tundub, et see kuidas me tundides ja koolis ajaloost räägime või seda õpime, on poolik, ja seda näitab ilmekalt just Mihkelsoni teoste lugemine.
Mulle on Ikka olnud südamelähedane üks Mihkelsoni lapsepõlves talle lähedase poolt öeldu: “Laps, katsu targaks saada, sest lolli rahvast on kerge valitseda.” Mulle tundub, et ka siis, kui ma polnud seda lauset kuulnud, olen ikka püüdnud vaikimisi järgida seda printsiipi. Aga mitte-lolliks-olemisel on veel nii palju muid imelisi omadusi, nagu näiteks süvenev elutahe, mõnus kulgemine, heatahtlikkus, rõõm, lõppematu uudishimu, kasvav õiglustunne ja üldse mitte väike asi, aga: armastus. Seda selle kõige laiemas mõttes. Mulle tundub, et sellest ehk ei räägita piisavalt, aga kui palju paremini, nüansirikkamalt, kultiveerib lugemine just endast erineva armastamise võimet. Jällegi selle kõige laiemas mõttes. Ja tänulikkust maailma ja inimeste ees, kes on võimelised taolisi tundeid tekitama, süvendama ja otsima ning ajendama neid isegi looma.
Ma ei taha lõpetada kõikide õudsete asjade ja sõdade loetlemisega, mis maailmas parasjagu aset leidmas on… Siiski peab märkima, et me oleme süvenevalt liikumas maailma, mis on mingis mõttes anti-enemihkelsonilik: maailm, mis on äärmiselt kitsas, lihtsakoeline, kus keeruline mõtlemine on jäämas aina väiksema rühma privileegiks, kus lihtsad lahendused panevad inimesi valima ohtlikke inimesi end valitsema. Ning küsimus, mida me peaks tegema, et taolise korra juurdumist takistada, on aina rohkem päevakorral. Sest ennetamise faas on nüüd juba ammu möödas. Üks võimalik vastus sellele võiks olla taoline: seal, kus sunnitakse vaikima, peab olema vali, seal, kus sunnitakse valetama, peab olema aus — ka siis, kui see on ebamugav või lausa ohtlik, seal, kus nõutakse ligimese äraandmist, peab olema emalõvi.
Vajadus õigluse järele peab olema suurem kui vajadus kuuluvuse ja näilise austuse järele, kui vajadus tunnustuse järele. Ma arvan, et see on ehk ka (üks väike) võti taolise maailma või kitsamalt ühiskonna kultiveerimiseks, kus ei pea kartma olla aus, ei pea kartma millegi lausumist, ei pea kartma ebamugavaid mõtteid ja ebamugavaid inimesi. See on see, mida Ene Mihkelsoni loominguline pärand meile siiani õpetab. Aitäh žüriile selle tunnustuse eest, aitäh ka kandidatuuri ülesseadmise eest, ma luban, et olen jätkuvalt ebamugav mõtleja! Kõige ja kõigi kiuste. Ilusat ja julget päeva meile kõigile!
PS! Kui nüüd järele mõelda, suutis Ene Mihkelson olla Ene Mihkelson ajal, mis oli samuti väga anti-enemihkelsonilik! Ju meil on ikka lootust?