Spekuleerime algatuseks. Kas olete nõus, et kõige suurem tõenäosus on variandil, et pärast 2027. aasta valimisi kaasavad Isamaa ja Keskerakond valitsusse kindlasti ka sotsiaaldemokraadid? Reformierakond vajab ilmselgelt opositsioonipingil puhkust, kasvõi selleks, et oma ridasid ümber korraldada, ning EKRE jätkab käremeelse nišiparteina opositsioonis. Sotsioloog Aivar Voogi hinnangul on Isamaa tuumikvalijaid umbes 10 protsenti. See toetus, mis neil praegu on – kindlalt  üle 20 protsendi –, võib halbade asjaolude kokkulangemisel  ka sulada, jäädeski sinna 10 protsendi kanti. Ja siis on kindlasti vaja valitsusse kolmandat osapoolt?

See on üks võimalik stsenaarium, aga kindlasti võib neid olla rohkem. Eks see sõltub sellest, missuguse riigikogu koosseisu Eesti valija riigile neljaks aastaks annab. Tänane poliitiline maastik tervikuna on kaunis turbulentne ja ma arvan, et lähima aasta jooksul võib siin tulla märkimisväärseid muudatusi.

Üks on küll õige: Keskerakonnast on saanud sisuliselt Isamaa Tallinna piirkond. Nad on ka Tallinna koalitsiooni moodustades laulatunud palju sügavamalt, kui esmapilgul paistab, nii et suure tõenäosusega on nad põhiliitlased ka pärast järgmisi riigikogu valimisi.

Aga see, missugused võimalused sellel duol või ka teistel erakondadel avanevad, sõltub paljudest asjaoludest – muuhulgas sellest, kas Isamaa suudab oma kõrget reitingut hoida ja päris valimistel realiseerida.

Kui vaatame näiteks viimaseid kahtesid valimisi, siis Isamaa reiting on juba 2023. aasta lõpust olnud märkimisväärselt kõrge, aga Euroopa Parlamendi valimistel tulid nad sotsiaaldemokraatidega ühele pulgale. Kui vaatame kohalikke valimisi, siis Tallinnas jäid nad vaatamata oma 30-protsendilisele üleriigilisele reitingule sotsiaaldemokraatidele alla. Nii et ma arvan, et selles osas on veel üksjagu küsimärke, kas Isamaa on tegelikult see, kes võib siin vasakule ja paremale valida, kellega nad valitsuse moodustavad.

Eesti 200 on üritanud ennast päästa ja tõstatada taas väärtusküsimusi. Kas riigikogu valimiste kampaania, mis algab juba selle aasta suvel, tuleb taas väärtuste heitlus või keskendutakse pigem praktilistele asjadele, nagu toimetulek ja majanduse olukord?

Väikse kommentaarina veel Aivar Voogi seisukohale: mis on erakonna tuumikvalija? Kui vaatame Isamaa (enne seda IRL-i) toetust aastatel 2015–2023, siis see oli keskeltläbi viis protsenti – ei olnud seal seda kümmet kuskilt võtta. Nii et ma ei välista, et alati ja igas olukorras Isamaad valivate inimeste hulk on isegi natukene madalam.

Loomulikult on suur osa Isamaa tänasest toetusest efemeerne ja selle põhjus on kõigile selge – see on inimeste suur pettumus Reformierakonnas, kes on oma valijaid alt vedanud. See on aga mõneti täiesti hämmastav olukord.

Kui mäletame 2023. aasta riigikogu valimisi, siis Reformierakond sai oma 38 kohta suuresti tänu sellele, et väga suur osa Eesti inimesi ei tahtnud Isamaa, Keskerakonna ja EKRE koalitsiooni.

See oli hirm, mis mobiliseeris inimesi valima just Reformierakonda. Nüüd, kui Reformierakond on inimesi alt vedanud, on arvestatav hulk neist üllatuslikult läinud toetama Isamaad, kelle võimule naasmist alles 2023 kardeti. Mismoodi see dünaamika järgnevatel kuudel välja mängib, sõltub paljudest muutujatest.

Eesti 200 kohta ütleksin nii, et oli, mis oli, aga enam ei ole. Sellist hukkuvate organismide viimast heitlust on ikka näha ning see toob kaasa uusi ma

Jevgeni Ossinovski pressikonverentsi sotside kontori ees Tallinnas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

nöövreid, aga tõsisemalt neid minu meelest analüüsida mõtet ei ole.

Kas järgmiste valimiste vaates keskendutakse toimetulekule või väärtusküsimustele?

Seda on täna veel natuke keeruline prognoosida, aga julgen arvata, et paljude inimeste jaoks on oluline, et taastuks normaalne, rahulik ja usaldusväärne riigijuhtimine.

Reformierakond on petnud ootusi, mis neile seati. Teisalt tundub mulle, et ka Urmas Reinsalu paatoslikkusest ja valdavalt tühjast jutust hakkab inimene väsima. Sotsiaalmajanduslikult ja geopoliitiliselt keerulises olukorras oodatakse rahulikku ja professionaalset juhtimist, võib-olla vähem uusi fantastilisi ideid või üle võlli lubadusi. Erakonnad on ju harjunud, et enne valimisi lubatakse, et elu läheb nii ilusaks, et inimesed ei suuda seda isegi ette kujutada.

Võib-olla on sel korral tellimust tühjade lubaduste järele vähem ja loodetavasti saavad ka erakondade pakkumised olema realistlikumad.

Ehkki praegu vaadates on Isamaa tegutsemine olnud populismi näidis: madalad maksud ja kõrged toetused, kuigi kõik saavad aru, et praeguses julgeoleku- ja rahandusolukorras ei ole see realistlik.

Rääkides maksudest: 1. jaanuarist kadus Reformerakonna survel maksuküür. Selles küsimuses on sotsidel ja Isamaal ilmselt sarnane seisukoht, et kõrgema palgaga inimesi võiks maksustada rohkem. Küll aga on neil ilmselt väga erinev seisukoht automaksu osas…

Ausalt öeldes on natukene imelik kulutada ühiskondlikku energiat arutelule selle üle, kas meil on üks protsendikene siin rohkem või vähem. Me oleme sisuliselt palju raskemas seisus, kui need arutelud lubavad eeldada.

Ebakindlus meie ümber on suur ja meie majanduse väljavaated sõltuvad erakordselt palju sellest, kui hästi läheb Euroopal. Kui me vaatame seda portselanipoes laamendamist, mis üle ookeani toimub ja mida teeb meie kunagine lähedaseim liitlane, siis neid küsimärke on üleval üksjagu.

Ma loodaks, et meie riigikogu valimiste debati keskmes ei ole see, kas ühte maksu natukene üles- või allapoole disainida. See on ühiskondlikku energiat raiskav kosmeetika, mis võib küll pajusid erutada aga tegelikult ei vasta küsimustele, mis meie ees päriselt seisavad.

Kui vaatate tagasi 2023. aasta koalitsioonileppele, siis ühiskond sai šoki, kui see avalikuks tehti. Mis seal tagantjärgi vaadates untsu läks? Erakondade reitingud kukkusid, mindi tülli ja paljudes küsimustes edasiliikumist polnudki.

Esiteks suutsid erakonnad maalida inimestele vale pildi olukorrast, kus me 2023. aasta alguses olime. Riigikogu oli otsustanud kasvatada kaitsekulusid 50 protsenti, aga samal ajal lubas suur osa erakondi – sotsiaaldemokraadid olid vast ainus erand – madalamaid makse ja kõrgemaid toetusi. Mäletame ju meemiks muutunud Kaja Kallase lubadust makse mitte tõsta.

Kui inimestele jäi mulje, et pärast valimisi läheb elu samamoodi edasi või muutub isegi kergemaks, siis tegelik olukord oli vastupidine. Inimesed rõõmustasid ja seejärel pettusid neile loodud lootuste horisondis. 

Teiseks oli Kaja Kallase juhitud koalitsioonil mitmes valdkonnas, ka energeetikas, ambitsioonikaid sihte, aga paraku  valitsus jooksis üsna ruttu kokku ja kaotas tegutsemisvõime. Kokkulepitud reforme ei suudetud realiseerida. Avalikuse šokk tõi kaasa toetuse languse ja sisemise paralüüsi, mis kestab tänaseni.

Eks need olem omavahel seotud. Reformierakond nägi oma toetust kivina kukkumas, hakati vältima kõiki päriselt olulisi otsuseid ja seetõttu jäigi palju tegemata.

Aga miks kohe alguses kokku joosti?

Valijate šokk, kellele Reformierakond oli tekitanud vastupidised ootused, sõi kohe sisemise võimekust koostööd teha. Küllap oli seal ka inimlikke põhjuseid – oli tunda, et Kaja Kallas ja Kristen Michal ei astunud ühte jalga, eriti kliimaministeeriumi teemadel, kus oli ju suur osa otsustest, mida oli vaja teha. Oli tunda, et härra Michal tahaks ise peaministriks hakata, ja nii ju lõpuks läkski.

Kas Michal oli siis pigem nende ideede pooldaja, mida praegu valitsuses ellu viiakse ehk tõmmatakse rohepöördes samme tagasi?

Pigem mulle tundus, et ta ei töötanud kaasa selleks, et Kaja Kallas peaministrina õnnestuks. See on ehk kõige täpsem viis seda sõnastada.

Sel aastal on ees presidendivalimised. Koalitsiooninõukogu tegi esimese sammu ja pöördus sotsiaaldemokraatide poole, kes naersid selle pakkumise välja. Kui suur on tõenäosus, et president üldse riigikogus ära valitakse? Lisaks tundub et Eesti 200 on nagu uppuv laev, kus madrused ei järgi kapteni kehtestatud parteidistsipliini, ja isegi kui kolm erakonda kokku lepiks, siis alt ära hüppamise võimalus on väga suur. Seega on vaja hääli ka Isamaalt,  et saada ülekatet hääletusel?

Ma ei esinda kogu erakonna vaadet, aga varasema kogemuse pealt ei ole ma väga optimistlik, et see protsess loogiliselt kulgeb. Pigem ootab ees segadus kahel põhjusel.

Esiteks on riigikogu valimised liiga lähedal ja selget, et nii Reinsalu kui mitmete  teiste poliitikute soov näha Reformierakonda ebaõnnestumas on suur. Protsessi tahetakse lükata valijameeste kogusse, et seal show’d teha ja reitingut kasvatada. Valijameeste kogus saab ka mõnda oma poliitikut populaarsemaks teha. See on ikka enne riigikogu valimisi kasulik.

Teiseks on Eesti poliitikas maru väheks jäänud kokkuleppekultuuri.

Kas me täna kujutame ette, et toimuks midagi sellist nagu Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimise eel, kus erakonnad andsid kandidaatidele punke ja leppisid protseduurides kokku ja tegelikult ka käitusid selle järgi?

Et see protsess õnnestuks, peaksime juba lähikuudel jõudma parteidega ühisele arusaamale, aga mul puudub kindlus, et Kristen Michaliga täna sõlmitud kokkulepped ka augustis peavad. Vaatame kasvõi sellele, mis juhtus Reformierakonna juhtimisel möödunud aasta suvel Tallinnas või ka muud asjad. Seda veendumust Reformierakonna suhtes lihtsalt ei ole.

Ma prognoosin, et see protsess läheb suhteliselt “külge ees”. Küll ta lõpuks mingi tulemuseni jõuab, aga ma ei ole optimistlik, et see toimuks väga läbimõeldult.

Jevgeni Ossinovski. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Aga Reformierakonnal on ju väga vaja, et valimine toimuks riigikogus. Kui see läheb valijameeste kogusse ja seal tekivad tagasilöögid, näidatakse näpuga peaministri erakonna poole. Selline läbikukkumine sobib tegelikult kõigile teistele erakondadele?

Loomulikult on nende suhtes nõudlikkus suurem. Kristen Michal mäletab kindlasti 2016. aastat, kui üks tema eelkäija üritas seda limonaadipurki mööda tänavat edasi lükata kuni kokkulepperuumi enam ei olnud ja asi läks totaalselt laiali. Nende eelistus on kindlasti kokkulepe.

Aga küsimus on, kes on see kandidaat, kes sobib neile ja saab ka parlamendist piisavalt hääli? Täna võib tunduda, et kokkulepe on võimalik, aga augustis võib Reformierakond leida, et sotsidel läheb liiga hästi, ja lepingust taganeda. Usaldust on jäänud maru väheks.

Sotsiaaldemokraatidel on sel aastal juhtide ümbervalimine. Kas Lauri Läänemets saab rahulikult jätkata või on oodata uusi kandidaate?

Hetkel uusi kandidaate ei paista. Kui üldkogu välja kuulutatakse, eks siis inimesed otsustavad.

Ise olete Lauri Läänemetsa juhtimisega rahul?

Ma arvan, et erakonnal on nendel turbulentsetel aastatel läinud päris hästi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks tuleviku ja järgmiste valimiste vaates vaja uut strateegilist lähenemist. Selle aruteluga me tegeleme.

Sotsidel oli sel nädalal strateegiapäev. Mis on sotside eesmärk ja mis oleks põrumine – kas kaheksa, 10 või 12 kohta?

Me ei aruta strateegiapäevadel põrumise definitsiooni. Ma näen pigem positiivset võimalust, sest suur osa Reformierakonna valijatest on pettunud ja otsivad uut jõudu. Praegu on osa neist läinud kaasa Urmas Reinsalu paatosega, aga sisuliselt ei esinda Keskerakond ja Isamaa nende inimeste väärtusi. Sotsiaaldemokraatidel on võimalik saavutada tänasest reitingust märksa kõrgem tulemus.

Ehk siis teie soov on, et põhivastandumine oleks Isamaa versus sotsiaaldemokraadid, sest EKRE mängib juba alumises liigas ja neile vastanduda pole mõtet?

EKRE, mulle tundub, ei mängi juba tükk aega üldse. Eestile on see pigem hea. Olukorras, kus Reformierakond on läinud katki, on sotsiaaldemokraatide missioon pakkuda alternatiivi vabadusi ja üksikisiku valikuid väärtustavatele inimestele. Meie ülesanne on pakkuda veenvat visiooni, kuidas hoida Eesti järgmise nelja aasta jooksul mõistlikul arengurajal.

Lõpetuseks, millega te ise praegu oma päevi täidate? Linnapea ametist olete vaba ja riigikogu liige te enam olla ei saa.

Natukene puhkan ja taastan jõudu sellest pingelisest perioodist. Tegelen rohkem pere ja lastega ning osalen nii palju kui vaja kohalikus ja riiklikus poliitikas.

Riigikogu valimistel kindlasti kandideerite?

(paus) Lõplikku otsust ei ole teinud, aga eelduslikult küll.