Paljudes maapiirkondades on elu juba niivõrd kaua seisnud ja majad tühjaks jäänud, et muidugi on inimestel optimism tuleviku osas kadunud, kirjutab Kadri Inselberg.
Kuidas panna eestlane mõistma, et tal läheb hästi, küsib irooniliselt ERR-i arvamustoimetaja Kaupo Meiel. Jagan skepsist, et riiklikud maksumuudatused või erakorralised otsetoetused inimesi tuleviku osas optimistlikuks teeks. Ajutised leevendused ei tõsta optimismi tuleviku suhtes, seda teevad enda ja lähedaste kindel töökoht, vähemalt inflatsiooniga kaasas käiv palk ja tunne, et ümberringi toimub areng, millest on võimalik osa saada.
Mulle kui igapäevaselt kommunikatsiooni ja inimeste meelsusega tegelevale inimesele tundub üha rohkem, et Eestis on praegu erinevate kriiside tagajärjel tekkinud üsna püsivat sorti usalduskriis.
Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringu järgi ei usalda 2/3 vastanutest riigikogu ja valitsust. Paljude teiste riiklike institutsioonide osas on usaldus oluliselt kõrgem, probleeme on eelkõige poliitiliste kogudega. Kuid siiski on see selge märk rahulolematusest.
Kui inimene oma riigi juhte ei usalda, siis miks ta peaks tulevikku optimistlikult vaatama? Kui laevakapten või piloot ei tundu usaldusväärne, siis kuidas saab usaldada, et reis edukaks osutub? Sellega käib kaasas üldine inimeste skepsis riiklike arengukavade ja plaanide suhtes, kuigi neid koostavad oma ala spetsialistid ja teadlased, sest puudub usaldus nii selle vastu, et need ellu viiakse, kui ka nende sisu pädevuse vastu. Argument, et see on riiklik plaan ja parim teadmine, Eestis ei tööta.
Me näeme seda Utilitasega maapiirkondades tuuleparke arendades. Kohalikud omavalitsused on planeeringuprotsessis autonoomsed ja peavadki tegema oma piirkonna jaoks parimad otsused, kuid riigi suunised, et Eestile on tuuleparke vaja, ei tundu kedagi kõnetavat. Pigem usutakse naabervalla elanikke, kes kurdavad peavalu ja süüdistavad tuuleparke, kui riigi poolt saadetud terviseameti ja ülikoolide eksperte, kes ütlevad, et tuulikute otsest tervisemõju inimestele pole üheski riigis suudetud teaduslikult tõestada.
Inimesed ei hinda väga kõrgelt ka otsest rahalist tulu ehk nn tuulikutasu, mis laekub iga aasta kogu tuulepargi eluea jooksul tuulikute lähistel elavate inimeste pangakontole. Nad kehitavad õlgu, et kes teab, palju seda tuleb ja kaua see kestab. Pigem eelistavad nad lubadust müüa neile odavama hinnaga elektrit näiteks kümne aasta jooksul, see tundub neile selgem võit.
Kuigi tuulikutasu katab tegelikult üsna kindlasti maal elava inimese kogu aastase elektriarve. Lisaks on see tasu sisse kirjutatud seadusesse, mis tähendab, et see on kindel ja seda pole võimalik kiiresti ära kaotada. Aga ega ei pane imestama, et inimesed seadusesse kirjutatud lubadusi enam liiga kindlana ei taju. Kord on nii ja kord on naa, poliitikud võistlevad üksteisega lubadustega maksumuudatusi ja inimestele tehtavaid väljamakseid võimule saades ümber teha. Riik annab ja riik võtab.
“Inimese optimismi tuleviku suhtes ei tõsta järjekordne maksuvõit või väljamakse, mis võidakse iga hetk käest võtta.”
Mina kipun nõus olema majandusinimestega, kes räägivad kui ühest suust, et Eesti inimeste elu läheb paremaks ainult siis, kui Eesti majandusel ehk Eesti ettevõtetel läheb paremini. Inimese optimismi tuleviku suhtes ei tõsta järjekordne maksuvõit või väljamakse, mis võidakse iga hetk käest võtta, vaid kindel töökoht endal ja lähedastel, vähemalt inflatsiooni võrra kasvavad sissetulekud ja silmnähtav ümberringi toimuv areng.
Paljudes maapiirkondades on elu juba niivõrd kaua seisnud ja majad tühjaks jäänud, et muidugi on inimestel optimism tuleviku osas kadunud. Kui rääkida neile, et tuulepargi rajamisel tulevad piirkonda ka uued ettevõtted, mis tõmbavad elu käima, siis nad lihtsalt ei usu seda. Nad ei oska selles ka enam midagi positiivset näha, sest nad lihtsalt enam ei mäleta, mida uued ettevõtted ja uued töökohad piirkonda kaasa toovad. Kõik tundub ajutine ja muudatused ei meeldi kellelegi.
Seega kommunikatiivselt ei tundu mulle, et poliitikute aastalõpuüleskutsed rahvale, et nad oleksid lihtsalt optimistlikumad, töötaks. Vaja oleks pigem näidata, et otsitakse koostöökohti ja kompromisse (sh teiste erakondadega, aga miks mitte ka erinevate huvigruppidega), tegeletakse tuleviku majanduskasvu ja elukeskkonna parandamisega.
Julgen paljude maailma riikide näitel väita, et hästi paigutatud tuulikud ei riku maakohtade elukeskkonda, seda rikuvad lagunevad koolimajad ja lasteaiad, tühjaks jäänud tööstushooned ja kortermajad. Muidugi meeldib eestlasele elada keset metsa, aga saja kilomeetri kaugusel ühiskondlikke teenuseid tarbida samuti ei soovita.
Minu lootus on, et ka inimesed ise saavad ühel hetkel aru, et hääbumine ei ole paratamatu. Muutused on ebamugavad, aga vajalikud, et elu läheks edasi ja paremaks.