Teine pensionisammas on Eestis toiminud juba üle paarkümne aastat. Seega on põhjust küsida, et kas tasus ära. Vastus sõltub paljudest teguritest nagu ootused, kogumisperioodi pikkus, teenitud palk ja ka valitud fondi tootlikkus, kirjutab Viktor Trasberg.

Sissejuhatuseks lihtne teise sambasse panustamise selgitus. Võtame näiteks keskmise kuupalga 2000 eurot ja sellelt tehtava pensionifondi teise samba sissemakse. Inimene maksab fondi igal kuul 40 eurot oma palgalt ja riigi sotsiaalmaksutaskust tuleb veel 80 eurot.

Inimese pensionisambasse potsatab igakuiselt 120 eurot. Päris pangas, päris raha, päris oma. Aga samal hetkel makstakse inimesele tulumaksuvabastuse vormis tagasi 8.80 eurot. Ehk siis tegelik sissemakse on ümmarguselt vaid 31 eurot. Üks pensionisambasse investeeritud euro võimendus hetkega pea neljakordselt. Ja nii igakuiselt kuni pensionikogumise lõpuni.

Tulemused 20 aasta jooksul

Vaatame tulemusi 20 aasta jooksul ehk perioodi 2004–2024 keskmise palgasaaja seisukohalt. Võtame aluseks tegeliku iga-aastase keskmise palgataseme sellel perioodil ja kehtinud tulumaksumäärad. Samuti lähtume pensionifondide iga-aastasest keskmisest tootlusest. Keskeltläbi suutsid fondihaldurid perioodi jooksul aastases arvestuses kasvatada varasid 4,8 protsenti (pensionikeskuse andmetel).

Samas suurusjärgus on statistikaameti andmetel ka perioodi aastakeskmine inflatsioon (4,3 protsenti). Seega on varade reaaltootlus väike, aga otseselt neid ka ära ei põletatud.

Selle perioodi lõpuks on keskmise palga saajal arvestuslikult kogunenud teise sambasse 31 400 eurot. Sellest on inimene ise panustanud oma palgaraha 5 400 eurot (peale tulumaksuvabastust), riigi osa on ligikaudu 16 000 eurot (koos sotsiaalmaksuosa ja tulumaksutagastusega) ja lisaks veel pensionifondihalduri panus varade kasvatamisel (ümmarguselt 10 000 eurot). Seega, pensionikoguja isiklik panus on kahekümne aastaga teises sambas pea viiekordistunud.

Mis nüüd edasi saab? Inimene on 65 aastat vana, õnnelik oma eduka töise karjääri üle ja eelduslikult on ees ootamas 15 aastat rõõmsat pensionipõlve lähtudes eeldatavast elueast (80).

Oletame, et inimene võtab teise samba raha välja, maksab kümme protsenti tulumaksu ja saab oma arvele ümmarguselt 28 000 eurot. Selle eest saaks ta osta uue auto, korteri linnas või maja maal, käia reisimas või investeerida. See on oluline lisaväärtus elukvaliteedi tagamiseks pensionipõlves. Inimene, kel pole teist sammast, on samuti rõõmus oma uue elu üle, aga pensionifondisääste pole tal päris rahas mitte sentigi.

Oletame, et teise samba omanik tahab kulutada seda raha pensionipõlve jooksul ühtlaselt ehk võtab kätte saadud pensionipajast välja igakuiselt 15 aasta jooksul sama suure summa, hoiustades selle mugavalt näiteks pangahoiusele. Kui tavapärane deposiidiintress on kaks protsenti jäägilt, siis teeb see 180 eurot kuus lisaraha kogu pensioniea vältel. Mis on pensioniea alguseks umbes 22 protsenti praegusest keskmisest pensionist. Kokku jagatakse välja pensioniea jooksul arvestuslikult 32 000 eurot.

Kui palju esimesest sambast saamata jääb?

Aga teine sammas vähendab ju esimese samba pensioni? Õige, aga kõigepealt tuleb aru saada, kuidas see käib. Täna on Eesti I samba pensioni puhul tegemist nelja komponendiga: baasosa, staažiosa, kindlustusosa(palgaosak) ja ühendosa. Baasosa summa on kõigile pensionäridele ühesugune ja staažiosa sõltub tööaastatest, aga mitte saadud palgast. Teine sammas mõjutab ainult kahte viimast komponenti, mis kokku moodustavad ligikaudu 40 protsenti keskmisest pensionist. Mida suurem palk, seda suurem ka palgaosak.

Seega, esimese samba erinevus tuleneb kindlustusosakust ehk palgaosakust. Ilma teise sambata läheb pensioni jaoks sotsiaalmaksust 20 protsenti; teise sambaga läheb esimesse sambasse 16 protsenti. Sellest lähtuvalt on esimese samba kindlustusosak (palgaosak) täpselt viiendiku võrra väiksem.

“Seega on pensionipõlve sisenedes netotulem selgelt soodsam teise samba investorile.”

Praeguse keskmise esimese samba pensioni puhul (800 eurot) tähendaks see 63 eurot väiksemat väljamakset neile, kellel on teine sammas. Aga teine sammas maksab juurde 180 eurot, seega on pensionipõlve sisenedes netotulem selgelt soodsam teise samba investorile.

Mis juhtub edasi pensioni väljamaksetega järgnevad 15 aastat? Võtame eelduseks esimese samba pensioni kasvuks kaheksa protsenti, mis on olnud keskmine suurenemine eelneva 20 aasta jooksul. Samuti eeldame, et kindlustusosak jääb 40 protsenti kanti keskmisest esimese  samba pensionist.

Selle perioodi vältel hakkab väljamaksete lõhe esimese samba ja teise samba pensionäride vahel suurenema. Aga teisest sambast tuleb endiselt igakuiselt 180 eurot. 80. eluaastaks on teine sammas ära kasutatud ja lõhe ainult esimest sammast omavate pensionäride kasuks kasvab järsult.

Nagu mainitud, kui pensioniea jooksul saab teist sammast omav pensionär kasutada 32 000 eurot, siis ainult esimese samba omanik saab rohkem pensioniaja jooksul kokku väljamakseid ainult 21 000 eurot. Kui aga vähendame teise samba kuiseid väljamakseid ja pikendame väljamaksete perioodi, siis esimese samba väljamaksed jäävad ikkagi väiksemaks kui pensionimaksed koos teise sambaga.

Aga ainult esimest sammast omaval palgasaajal on nüüd justkui teise samba raha üle (31 eurot praegu!), mida saab ise investeerida? Soovime sellistele investoritele edu igakuiselt kolmekümne euro kaupa aktsiatesse või kinnisvarasse investeerimisel ning seda 40 aasta jooksul. Pigem siiski eeldame, et selle raha eest käiakse väiksema kilekotiga üks kord kuus rohkem toidupoes.

Võtame lühidalt kokku. Kui kogumisperiood on piisavalt pikk (üle 20 aasta), siis lööb teine sammas esimest iga valemiga. Mida suurem palk, seda suurem võit. Võtmetegur on loomulikult riigipoolne panus. Sotsiaalmaksu osa lisandumine teise sambasse ja lisaks veel indiviidi tulumaksuvabastus võimendab pensionisäästja investeeringut nii jõuliselt, et seda ei väära ei majanduslangus, inflatsioon ega fondihaldurite käpardlikkus. Teine sammas on reaalne vara, esimene sammas siiski ainult riigi “lubadus”.

Mõtestamist nõuab aga ühiskonna vaatest küsimus sellise süsteemi jätkusuutlikkusest. Näiteks – kas meil on piisavalt eelarveraha, et teist sammast püsti hoida ja missugused on tagajärjed pensionieas inimeste süvenevatel tuluerisustel?

Positiivne on see, et neli protsenti sotsiaalmaksu pensioniosa suunamine inimese eraarvele hoiab raha ikkagi pensionisüsteemis ja vähendab inimeste sõltuvust riigieelarve armulikkusest. Lisaks sellele suunatakse inimesi pensionipõlveks säästma, mis tähendab teise samba fondidessse suunatud isiklikke vahendeid aastas sadade miljonite eurode ulatuses. Inimeste pensionivara haldavad professionaalsed fondihaldurid poolt, mis kasvatab nende väärtust oluliselt rohkem, kui esimese samba kaudu kuus seda jooksvalt näiteks 50 euro kaupa välja jagades.

Teise samba vara on täielikult pärandatav ka kogumise perioodil. Seda erinevalt esimesest sambast, mida viiendik Eesti meestest ei näe kunagi. Peale selle tunnistab Eesti meeste keskmine oodatav eluiga (75), et esimene sammas jääb arvestuslikult alati väiksemaks kui kaks sammast kokku.