Sõja algusest, mis pidi olema kolmepäevane sõjaline operatsioon, nagu venelased seda ise nimetasid, on nüüd möödas 1418 päeva. Seda on rohkem kui kurikuulsas Nõukogude Liidu suures isamaasõjas. Kas see on fakt, mida Venemaa kuidagi tähistab või mitte?
Venemaa poolt siin tähistamist kindlasti ei ole. See on aga tõesti märgilise tähtsusega kuupäev ja huvitav on võrrelda, mida saavutas Venemaa – või toona Nõukogude Liit – oma viimases suures sõjas. Siis saavutati kontroll peaaegu poole Euroopa üle, kuid mida on nüüd saavutatud täiemahulises sõjas Ukraina vastu? Venemaa kontrollib vähem kui 20 protsenti Ukraina territooriumist.
Kui me räägime praegusest rahvusvahelisest olukorrast, siis USA on neil päevil asunud tõesti väga jõuliselt tegutsema: olgu selleks Venezuela juhi vahistamine, varilaevastiku ja Venemaa naftatankerite hõivamised jne. Kas see tähendab, et Venemaa on jäänud n-ö nõrgemasse positsiooni ja USA on ohjad enda kätte võtnud? Trump räägib praegu ka üsna Ukraina-sõbralikku juttu.
USA on tõestanud, et ta on valmis kasutama jõudu üllatuslikult ja väga tõhusalt, vähemalt lühiajalise mõju saavutamise vaates. Loomulikult juhib see tähelepanu sellele, et Venemaa on ikkagi suhteliselt nõrk ega ole sugugi suuteline teostama selliseid operatsioone, mida USA tegi Venezuelas.
Kremli vaates on kindlasti ärevusttekitav ka see, et nüüd on löögi all mitu Venemaa liitlast ja kõigile on väga selgelt näha, et Venemaa ei suuda neid toetada. Venemaa on sunnitud oma ressursid koondama Ukrainale. See, mis toimub Venezuelas ja Iraanis, näitab, et sealsed autoritaarsed režiimid on tugeva surve all ning USA tegutseb oma huvide ja äranägemise järgi. Venemaa on jäänud kõrvaltvaataja rolli.
USA-s on Iraani puhul arutatud ka sõjalise löögi andmist. See on taas üks üsna jõuline sõnum Putinit pooldavale režiimile?
Eks paistab, kas asi nii kaugele läheb, aga välistada ei saa, et USA võib mingisuguse sõjalise löögi ette võtta. Iseasi on see, millised on USA tegevuse pikaajalised mõjud, olgu jutt Venezuelast või Iraanist. Ei ole põhjust arvata, et USA suudab neid riike tegelikult mõjutada selliselt, et seal saabuks ka pikaajaline stabiilsus. Igal juhul ei suuda Venemaa endale sõbralikke olulisi liitlasriike ja -režiime toetada ning see on võib-olla hetkel kõige olulisem tulemus.
Kuhu paigutub suuremas pildis Pariisis toimunud tahtekoalitsiooni kogunemine? See koosnes ju peaasjalikult Euroopa riikidest, kust tuli ka üsna jõulisi seisukohti, et nii mõnedki riigid on valmis oma väed paigutama Ukrainasse. Tõsi küll, alles siis, kui rahu on sõlmitud.
Selle üle on Euroopas läbirääkimisi peetud ja ettevalmistusi tehtud juba kuid, seega mingit suurt uudist selles mõttes ei olnud. Nüüd sai veel selgema kinnituse see, et Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtimisel on Euroopa valmis paigutama oma vägesid Ukrainasse. Siin on aga see suur “aga”, et see saab toimuda alles pärast seda, kui Ukrainas on kehtestatud relvarahu. Selles mõttes on tegemist pigem teoreetilise harjutusega, kuid sõnumina pean seda ikkagi väga oluliseks. Euroopa kinnitas taaskord oma vaadet, et toetus Ukrainale on pikaajaline ja tõsine.
Teisest küljest on Ukraina enda sõjaline võimekus tulevikus Ukraina julgeoleku tagamiseks kõige olulisem. Veel oli Pariisi kohtumise üks oluline järeldus see, et ka USA on ikkagi nendesse aruteludesse kaasatud. Päris kindel veel ei ole, kas ja kuidas USA osaleb julgeolekutagatiste andmisel Ukrainale, aga seal räägiti väga konkreetselt sellest, mis USA roll võiks olla: teostada monitooringut ja seiret ning kontrollida, kas relvarahu kehtib või on rikkumisi. Selles mõttes ei ole see jutt enam põhimõtteline, vaid väga konkreetne.
Me ei räägi mitte rahuvalvejõududest, vaid sellest, et mõned lääneriigid paigutavad oma sõjaväelased Ukrainasse, mis võiks mõjuda justkui heidutusena?
Just nimelt. Loomulikult on Venemaa juba väljendanud oma seisukohti, et nemad millegi sellisega leppida ei kavatse ja ka selles ei ole midagi uut. Lähituleviku kõige olulisem väljakutse Euroopale ja USA-le on sundida Venemaad olukorda, kus ta tegelikult tahab relvarahu. Sellele need selle nädala läbirääkimised tegelikult kaasa ei aita. Endiselt on õhus kõige suurem küsimus: kuidas ikkagi Venemaale survet lisada, et sundida teda päriselt rahukõnelustele?
Ka USA-st on tulnud positiivseid sõnumeid. Lindsey Graham on sanktsioonipaketiga valmis saanud ja Donald Trumpilt sellele jah-sõna saanud. Mida see tegelikult sisaldab ja milline on selle mõjujõud?
Ka nendest sanktsioonidest on juba kuid juttu olnud ja kahtlemata oleks see väga oluline täiendav surve Venemaale. Tegemist on teiseste sanktsioonidega, mis annaksid võimaluse karistada riike, kes ostavad Venemaalt naftat – sealhulgas Hiina ja India, kes on viimastel aastatel kujunenud Venemaa nafta suurimateks ostjateks. Kui neile sanktsioonid peale panna või sellega juba tõsiselt ähvardada, tekitab seegi efekti, mis muudab Venemaale naftamüügi raskemaks. See on aga Venemaa kõige olulisem sissetulekuallikas. Oleks muidugi väga tugev samm, kui need sanktsioonid nüüd tuleksid, kuid ma ei julge enne kindel olla, kui see otsus on päriselt tehtud.
Tulles veel korra tagasi eurooplaste otsuse juurde viia oma väed Ukrainasse, kui rahu või vähemalt vaherahu on sõlmitud – see tuleb ju maha müüa ka Euroopa kodupublikule. Sakslased peavad sellega nõus olema, et nende sõdur on Ukrainas, samamoodi prantslased, hispaanlased ja teised. Kas on realistlik, et rahvas seda lubab ja nendes riikides ei tule suuremat sorti poliitilist tormi?
Jah, poliitiline nõusolek on tõesti vajalik. Üldiselt on vaja parlamentide heakskiitu. Sama kehtib muide ka Eesti kohta. Kui Eesti kavatseb osaleda – ja seda kavatsust on Eesti ju väljendanud –, siis hetkel, kui see muutub konkreetseks otsuseks, tuleb see ka riigikogus heaks kiita. Kas võib tekkida takistusi? Kindel ei või muidugi milleski olla, arvestades praegust üsna killustatud ja polariseerunud Euroopa poliitilist maastikku.
Teisest küljest on olulised lubadused antud Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa poolt, mis on Euroopa kaks juhtivat sõjalist suurriiki. Nende strateegiline kultuur on tugev ja neil on palju kogemusi erinevates operatsioonides osalemisel. Kui riigijuhid võtavad tugevalt hoiaku, et selline operatsioon on vajalik ja leitakse ka vajalikud võimekused, siis on lootust, et see saab ka parlamentides heakskiidu.
Suurbritannia kaitseminister teatas, et on eraldamas lisaraha, et väed oleksid valmis Ukrainasse minema. Kas Putin on nõus Euroopaga läbi rääkima või mitte? Eurooplased, näiteks Itaalia peaminister Meloni, on väljendanud seisukohta, et tuleks Putiniga asuda taas läbi rääkima. Kas Putinil endal on praegu üldse põhjust Euroopaga rääkida või tegelikult räägib ta siiski ainult Trumpiga?
Euroopas toimub tõesti arutelu selle üle, kas peaks hakkama otse Venemaaga läbi rääkima. Praegusel hetkel on see ausalt öeldes arusaamatu. Me peaksime saavutama olukorra, kus Venemaa tahaks rahu üle tõsiselt läbi rääkida. Praegu Venemaal seda soovi ei ole. Venemaa soovib USA-ga hoida poliitilist dialoogi lihtsalt selleks, et see annab talle võimaluse positsioneerida ennast juhtiva suurriigina ja annab lootust mõjutada USA positsiooni endale soodsas suunas.
Euroopas oleme paratamatult faasis, kus järjest rohkem tõstatatakse teemat, kas asuda Venemaaga uuesti otse dialoogi. Ma arvan, et siin on väga oluline arutleda eelkõige selle üle, mida Euroopa sooviks nendel läbirääkimistel saavutada ja millised on positsioonid. Milline on see Euroopa n-ö jõuõlg, mida suudetakse läbirääkimistes kasutada? Lihtsalt dialoogi taastamine jätaks Euroopast pigem nõrga mulje.