Kõigile parlamendiliikmetele sobiva kandidaadi leidmine on praktiliselt võimatu. Ühele poole jääb koalitsioon koos sotsidega, kes loodavad presidendi valida riigikogus. Teisele poole ülejäänud opositsioon, kelle kandidaadil on suur tõenäosus saada presidendiks valimiskogus.
“Ei ole ka absoluutselt realistlik, et valitsev koalitsioon tahaks nendega kokku leppima minna. Ma arvan, et seda soovi ei ole kummalgi poolel. See ei toeta kuidagi eelmängu parlamendi valimisteks,” sõnas poliitikaekspert Annika Arras.
Politoloog Martin Mölder ütles, et valitsuserakondadel tuleb pingutada, et nende kandidaat riigikogus läbi läheks. Vähemalt praegused toetusnumbrid näitavad, et järgmiseks peaministriks tõuseb Urmas Reinsalu.
“Presidendi valimiste moment on praegustele koalitsioonierakondadele võib olla selline viimane võimalus täita üks väga tähtis ametikoht endale sobiva inimesega,” lausus Tartu ülikooli politoloog Martin Mölder.
Selleks peavad Reformierakond ja Eesti 200 saama nõusse kaalukeele rollis olevad sotsid ja mõned aknaalused, sest vaid nii saab kokku vajalikud 68 häält, et president ära valida. See aga nõuab diplomaatilisi oskusi.
“Vaadates Reformierakonna diplomaatilisi oskusi siin varasematest ettevõtmistest, siis ma ei ole sugugi kindel, kas nad välja veavad,” ütles Tallinna ülikooli politoloog Tõnis Saarts.
Tarmo Jüristo sõnul võiksid sotsid aga arvestada sellega, et nemad saavad presidendi tegemises kaasa rääkida vaid riigikogus. Valimiskogus jääb nende hääl nõrgaks.
“Kui nad otsustavad seal oma selja väga kangeks teha ja kokkulepet väga enda poole sikutada, siis neil on valida, kellega nad kokku leppida tahavad, sest valijameeste kogus tuleb kokku leppida pigem Reinsaluga,” lausus SA Liberaalne Kodanik juht Tarmo Jüristo.
Kui president jääb riigikogus valimata, hakkab riigipead valima valimiskogu, kuhu kuuluvad ka kohalike omavalitsuste esindajad. Arvestades kohalike valimiste tulemusi, siis on valimiskogus suurem jõud Isamaal ja Keskerakonnal ning ka neil, kes kandideerisid valimisliitudes.
“Ma arvan, et Eesti sellisele ühikondlikule meelsusele ja tervisele oleks hea, kui see kokkulepe saavutataks parlamendis, sest sellega jääb ära selline tugevam ja polariseerivam debatt, mis siis hakkab külast külasse minema, kui see peaks minema valimiskogusse,” sõnas Arras.
Mölder aga leiab, et õigem oleks see, kui otsuse langetaks valimiskogu, mille poliitilised jõujooned vastavad rohkem valijate praegustele eelistustele.
“Kohalikud valimised toimusid meil alles hiljuti ja seetõttu selline poliitiline võimude jaotus kohalikul tasandil peegeldab palju paremini valijaskonna eelistusi ja seega ütleme valimiskogu võiks nagu valida presidendi, kes on valijate eelistustele lähemal,” ütles Mölder.
Tänavused presidendivalimised toimuvad keerulisel ajal, ütlevad politoloogid, sest kohe on algamas ka riigikogu valimiste kampaania.
“Erakondadel on väga suur kiusatus mängida siin oma mänge ja saada endale aupaistet, et nemad tegid presidendi ning et nemad on nüüd presidendipartei,” lausus Saarts.
Sarnane seis oli täpselt 20 aastat tagasi. 2006. aastal jooksid liiva katsed leida ühine kandidaati. Erakonnad sõlmisid nii avalikult kui varjatumalt leppeid eelseisvateks parlamendivalimisteks. Kuigi rahvas presidenti valida ei saa, pidasid poliitikud tänavatel presidendikampaaniat. Koguti allkirju ja paugutati solvunult uksi. 23. septembril valis valimiskogu presideniks Toomas Hendrik Ilvese.
Kellest aga võiks nüüd saada riigipea? Indrek Tarand ja Urmas Paet on ennast ise pakkunud.
“Selliste enesekindlaste väljaütlemiste taga võiks olla ka plaan, et kust see tugi tuleb ja milliste sammudega selle tulemuseni liigutakse,” lausus Arras.
Poliitikute ja ajakirjanike välja pakutud nimede seas on europarlamendi liikmeid nagu Marina Kaljurand, Riho Terras, Sven Mikser ja endiseid peaministreid – Jüri Ratas ja Andrus Ansip. On endiseid ministerid nagu Jaak Aaviksoo ja Jüri Luik. Samuti Isamaa esimees Urmas Reinsalu.
“See on pigem selline nii-öelda pinnase ettevalmistamine või tunnetuse loomine. Ma arvan, et praegusel hetkel mitte keegi ei tea, kes see reaalne kandidaat lõpuks on või ei ole,” lausus Mölder.
Võimalus on valida ka parteitute avaliku elu tegelaste hulgast. Sellised variandid oleksid õiguskantsler Ülle Madise ja riigikontrolör Janar Holm. Samuti ka Jonatan Vseviov ja Matti Maasikas. Arvatud on, et presidendiks võiks taas saada Kersti Kaljulaid, aga ka Allar Jõks ja Keskerakonnast lahkunud Kadri Simson. Nimesid on veel terve hulk.
“Kui soovitakse kandidaat valida ära riigikogus, siis ma arvan, et see peab olema parteiliselt suhteliselt neutraalne kandidaat,” sõnas Saarts.
Alar Karis pole samuti veel selgelt öelnud, kas ta soovib presidendiametis jätkata.
“Eks Karis, nagu ka kõik teised presidendid varasemalt, on oma ametiaja jooksul leidnud varbaid, mille peale astuda ja saab näha, et kui olulised need varbad selles valiku protsessis tegelikult siis on,” ütles Jüristo.
Oma president Kadriorus tähendab erakonnale peale presidendipartei staatuse ka liitlast, kes jätab aastapäeva- või aastalõpu kõnes pragamata ja enne riigikogu valimisi on ka see oluline.
“Siis on oma asju lihtsam tehtud saada, kui neil on Kadriorus liitlane versus see, kui seal on keegi, kes neid kogu aeg püüab kuidagimoodi korrale kutsuda või ohjes hoida,” lausus Jüristo.
Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”