Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Näitleja ja muusik Emili Rohumaa heidab pilgu Betti Alveri loomingule.
On ridu, mis jäävad kummitama. Mida tänaval ümiseda või duši all laulda kuni soe vesi otsa saab. Minu jaoks on need Betti Alveri read.
Betti Alveri loominguga tutvusin põhikoolis, kui leidsin kodu raamaturiiulist luulekogu “Teosed I” (Betti Alver “Teosed” I 1989, Tallinn, Eesti Raamat). Kirjutasin sealt luuletusi välja, õppisin pähe, esitasin teistele ja kordasin endale. Sellest kogust pärineb ka meie pere jõuluõhtu klassika: “Kui näen ja kuulen sind / siis usun salamahti / et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti.”
Alveri luuletused on muutnud ja mõjutanud mu argipäevi. Mind võlub, kuidas ta tekstid seovad omavahel argise ja poeetilise. Mõnel järjekordsel tavalisel päeval avastan, et mind kummitavad Alveri read:
“Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka täna hommikul.”
Argise ja poeetilise koosmõju on miski, mida otsin ka teatris ja muusikas.
Põhikoolis õppisime vene keele tunnis Tatjana kirja Aleksander Puškini “Jevgeni Oneginist”, mis oli pikalt üks mu lemmiktekste. Peagi sain teada, et eesti keelde tõlkis “Jevgeni Onegini” Betti Alver. Mõni aeg hiljem kinkis õde mulle Eda Ahi luulekogu “Julgeolek”, kus on samuti üks Tatjana kiri, mis jättis mulle kustumatu mulje. See luuletus tirib, paitab, ajab naerma ja teeb haiget. Lõin enda jaoks silla Alveri ja Ahi vahele. Alles hiljem avastasin, et alverliku stiiliga Eda Ahi on pälvinud Betti Alveri kirjandusauhinna ja peabki Alverit eeskujuks.
See luuletus kõlab nii:
“Tatjana kiri Oneginile
ma teile kirjutan, mis enam.
kui oleksite noorem, kenam,
ehk võiks veel siiski läbi minna
see teie plaan. kuid mis sest ikka
— ma olen ju vaid külaplika.
kas pole nii, mu lahke isand?
te poleks ilmselt uskund eal —
kuid nüüd on minul üle visand.
mis teha, ahv on ikka ahv.
ükskõik, kas kuningas või krahv.
ja mitte ükski paragrahv
ei sunni seda pilpa peal
mind hoidma, mis on ilmne sitt.
ka mitte teid, Oneginit.”
Betti Alveri tekstid on rütmilised ja musikaalsed, olen neid alati valjult ette lugenud, sest nii hakkab kujutluspilt paremini tööle. Kui Vaiko Eplikul ilmus album “Lähen müüjaks” olin korraga õnnelik ja jahmunud. Sain aru, et keegi viisistas minu saladused – Alveri luule oli midagi nii isiklikku, midagi, mida ainult mina teadsin ja mõistsin. Aga Betti Alver on paljude kodude ja südamete riiulites sama kindlal kohal.
Sillad erinevate aegade, loojate ja tekstide vahel tekitab minus soovi luua. Sillad loojate vahel,kes pole kunagi omavahel kohtunud ent mõjutavad teineteist ometi. Mittekohtumised, mis ometi on olnud elumuutvad kohtumised.