Eestikeelsele haridusele üleminekust räägitakse kui haridusreformist, ent tegemist on hoopis lõimumisreformiga, kirjutab EKI keeleõppe arendamise osakonna projektijuht Ellen Vimberg.
Olen elanud paar viimast aastat ülemineku kõlakojas, osaledes ühe hammasrattakesena selle reformi toetamises. See on ajendanud mind kuulama, kõrv kikkis, kõike, mida selle kohta räägitakse ja kirjutatakse, sõltumata allikast. Ja kuuldu on mind veennud selles, et meie ühiskond ei mõista ülemineku keelt, mistõttu ekspertide selgitused langevad üsnagi kurtidele kõrvadele.
Me kipume hindama maailma iseenda kogemuste põhjal. Muu hulgas oleme suured asjatundjad eesti keeles, üldisemalt ka hariduses, toitumises ja veel paljudes valdkondades. Aga mis puudutab eestikeelsele haridusele üleminekut, siis kobab enamus Eesti ühiskonnast pimeduses, sest pea kellelgi ei ole isiklikku kogemust, millele tuginedes toimuvat reformi mõtestada ja selle üle arutleda.
Miks ma julgen nii väita? Sest kui eksperdid räägivad lõimitud aine- ja keeleõppest (lühendatult LAK-õpe), siis järgneb vaikus eetris… Ja vahetatakse teemat. Sest suurel enamusel meist on ju oma emakeeles õppimise kogemus, mõnel tuhandel keelekümbluse kogemus, aga LAK-õppe kogemus, kui täiskasvanutest rääkida, on vaid neil ägedatel õpetajatel, kes selle meetodi järgi õpetavad. Ehk siis mõnevõrra utreerides: käputäiel.
Teisisõnu – meil pole seda arutelu, sest LAK-õpe ei haaku üldjuhul mitte kuidagi meie varasema kogemusega ehk ei ole eelnevaid teadmisi, mida aktiveerida. Ja sellest on tegelikult kahju, sest usun, et tajume ühiskonnana, et narratiivide seast, mida meile esitatakse, on puudu see vahepealne, kaine ja tasakaalukas arutlus.
Eestikeelsele haridusele üleminekust räägitakse kui haridusreformist, ent tegemist on hoopis lõimumisreformiga. Ja ka selles valdkonnas kasutame kohati sõnu, millest on raske aru saada, ja oleme jätnud eksplitsiitselt välja ütlemata asju, mida tegelikult oleks hädavajalik sõnadesse panna.
Neist tähtsaim on see, et me ei ürita muu kodukeelega inimestest teha eestlasi, neid assimileerides. Me tahame, et igaüks säilitaks tugeva kuuluvuse oma keele- ja kultuuriruumi ning saaks eestikeelset haridust omandades samasuguse kuuluvuse ja omaksvõetuse tunde ka Eestis.
Elame maailmas, kus on taas tugevnenud samastumise ja eristumise tung – “meie” versus “nemad”, ning viimast valimiskampaaniat vaadates tundus mulle, et poliitikud tõid võimuvõitluse käigus meid lõimumise teekonnal taas kaks sammu tagasi.
Meil on vaja selgelt välja öeldud kokkulepet, et me ei keera tagasi, ei pidurda ega tühista, ehkki meil pole lõpptulemuses täit kindlust. Nüüd peame lihtsalt minema. Nagu siis, kui saime siirdeühiskonnaks ja polnud ilmselt kedagi, kes päris täpselt ette kujutas, mida on vaja, et oma (demokraatlikku) riiki kohale jõuda. Ometi ei jätnud me minemata.
Nii on ka seekord. Me peame edasi minema, tegema midagi teisiti kui eelmisel 30 aastal, sest meid on vähe ja meil on meid kõiki üheskoos vaja.