Aider, käib ikkagi juba sõja neljas aasta ja see on kõigi jaoks kõige olulisem uudis. Kõigile Vene opositsionääridele, kes kusagil mängivad sulgpalli, jalutavad, arutavad viiendajärgulisi teemasid, nagu milline viin, piparkoogid või pannkoogid nende uues elukohariigis on. Miks nad ei taha toetada Ukrainat? Sest loogiliselt võttes peaks ju olema nii, et kuna Putin on ühine vaenlane, aitavad nad ukrainlasi ja see on ka neile kasulik. Mis neid takistab?
Ma arvan, et neid takistab peaaegu täielik südametunnistuse ja teiste inimeste vastu empaatia puudumine. Parim ja värskeim näide on see, et kui Kiievis otsustati maha võtta Ukraina vihkajale ja Vene impeeriumi armastajale Bulgakovile püstitatud mälestusmärgid, hakkasid teda kaitsma igasugused nn vene kultuuri kaitsjad. Näiteks Boriss Akunin – kirjanik, keda venelased peavad vist praegu kõige-kõige paremaks, kes elab Londonis, pole ammu Venemaal käinud – seal on ta keelatud –, kes kirjutas Facebookis, et viimane riik, kuhu ta sooviks minna, on Venemaa. Niimoodi väljendas ta oma põlgust Putini vastu. Aga eelviimane riik, kuhu ta tahaks minna, oleks Ukraina, sest seal oleks Akuninil häbi vaadata ukrainlastele silma, ja nende monumentidega tehku nad, mida tahavad, me oleme nüüd igaveseks lahku läinud. „Me oleme juba lahku läinud.“ Nii ta kirjutas. Isegi kirjanik, kes on elanud paguluses 20 aastat, ei suuda kirjutada lihtsat inimlikku tõde. Miks ma temast üldse räägin?
Oled juba tellija?Logi sisse
Kommenteeri Loe kommentaare (41)