“Raske aeg oli see, kui mu ema ja isa lahutasid, just moraalses mõttes raske. Siis mõtlesin küll, et mina kunagi oma lastele sellist asja teha ei taha,” mõtiskles Mikk Jürjensi isa Erik Jürjens. “Kui hakkasin õppima ülikoolis, siis see teema kaugenes, aga me tulime emaga sellest läbi.”
Pärast lahutust kontakt isaga Eriku sõnul kahjuks katkes.
Nõukogude sõjaväes sattus Erik Valgevenesse ja maavägedesse. “Seal oli seersantide kool, need neli kuud seal olid väga rängad,” meenutas Erik. “Iseenda eest seismine oli asi, mille sa lihtsalt pidid ära õppima.”
Mikk sündis siis, kui isa Erik ja ema Maire olid veel üliõpilased ning elasid ühikas. Neli aastat hiljem sündis Miku vend Sander.
Suguvõsas on pikaealisuse geen
Miku sõnul on nende suguvõsas sees pikaealisuse geen. “Olen näinud oma vanavanavanemaid, kes on väga hea tervisega elanud kõrge eani. See on ikka uskumatu, vaatamata kõikidele raskustele olla niivõrd positiivsed ja aktiivsed. Papa suri 101-aastaselt ja mamma oli siis veel täiesti kõbus, küttis ahju, aga ta tahtis papale järgi minna ja läkski õige varsti,” meenutas Mikk.
“Vanaisa oli nii terava mõistusega, et veel kõrges eas rääkis ta kuupäevadega, millal miski toimus,” nentis Erik.
Lasteaias sai Mikk kasvatajatega nii hästi läbi, et ei pidanud lasteaias kunagi lõunaund magama ja istus samal ajal õpetajatega nende toas ja rääkis juttu.
Üleminek lasteaiast kooli läks väga raskelt
“Kooliminekul läks midagi nihu, esimesse klassi minek oli väga raske. Kuigi ma ei olnud pätipoiss, olin pigem korralik, õppisin headele hinnetele, aga esimeses klassis saadud märkused on küll uskumatud. Noaga koolis, kõnnib tundide ajal ringi, kivisõjas oleksime klassivennaga teineteist peaaegu surnuks visanud. Tänapäeva mõistes oleks meid kindlasti koolist välja visatud. Üleminek lasteaiast kooli läks väga raskelt, muidu oli koolis käimine ja elu Raplas tol ajal eriline paradiis.”
Miku sõnul olid Raplas kasvades tema kamraadideks muusik Sten-Olle Moldau, helilooja Pärt Uusberg, kitarrist Erko Laurimaa, animaator ja stsenarist Mikk Mägi ja paljud teised, kes kultuurimaastikul praegu teada ja tuntud tegijad. “Mina tundsin ennast selles seltskonnas algusest peale väga hästi, mind inspireerisid mu sõbrad. Mul oli väga vaba lapsepõlv. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma oskan sellist kasvatust pidada erakordseks.”
“Me ei sekkunud oma laste ellu, ei kontrollinud päevikut, meie jaoks oli kõige tähtsam, et lapsed peavad saama käia, kus tahavad ja maailma näha. Kui vaja, sööme kodus vähem, aga raha taha midagi ei jää,” meenutas Erik.
Teismelise aastatel olid pinged isaga laes
Pärast 18-aastaseks saamist läks pidu lahti, meenutas Mikk. “Aga mul on siiamaani vanematega väga avatud suhe. Isaga on mul olnud elu aeg ka väga hea suhe, aga teismelise aastatel ajal olid meie pinged laes. Hormoonid möllasid, isa oli alati loll ja ema oli alati hea, ja nii oli paar aastat. “
“Ema oli meie vahel mitu aastat filter,” tõdes Erik.
Mikk kirjeldas, et kui ta teismelisena tuli tagasi mõnest kooliteatrilaagrist või mõnelt festivalilt, tundus kõik igapäevane eluolu tema jaoks mõttetu, loll, ebavajalik ja kõike seda mõttetust kehastas Miku jaoks tol ajal tema isa.
Selline ühest maailmast teise minek oli Miku jaoks valuline aeg. “See on kahjuks kultuurivaldkonnas siiamaani, seda võib nimetada ka leinaks. Kui sa tuled näiteks võtteperioodilt või lavastuse proovidest koju, siis on väga raske argiellu tagasi tulla. Kodused kannatavadki, sest tagasitulek võtab aega.”
Mitu korda oma elus on tundnud, et ei taha näitleja olla
Eriku sõnul oli Mikk juba üsna noorena veendunud, et läheb lavakasse õppima. “Ma valmistusin selleks väga ette ka. Riinimanda koori läksin teisest klassist, ja seal tehti õhtuti ka etendusi, oli väga oluline, kuidas sul seal läheb. Seal see kirg laval olla tärkas,” tõdes Mikk. “Ma leidsin oma kutsumuse väga vara, aga lavakunstikooli lõpust saadik olen oma kutsumuses väga pendeldanud. Olen mitu korda tundnud, et ma ei taha olla näitleja, siis ma jälle olen endas leidnud näitleja. See tunne algas natuke koolist.”
Mida rohkem näitlejamaailma sisse mindi, seda rohkem tundus see Mikule veidi ka pettumusena. “Need pettumused jätsid mingi ebakindluse minusse ja hakkasin oma valikus kahtlema.”
Mikk tõi välja, et näitleja elukutse on ju paljuski ka juhus. “Kuhu ja kelle juurde sa mängima satud. Kellel veab ja kellel ei vea, ja miks veab. Minu kooli teekond lõppes nii, et tundsin ennast priimusena, kooli lõppedes kutsuti mind väga paljudesse teatritesse, tundsin end maailma parima näitlejana. Valisin Tallinna Linnateatri, aga seal mul esimesel aastal polnudki peaaegu tööd ja siis sa lihtsalt hakkad kõiges kõhklema.”
Viimastel aastatel on Mikk palju hoopis lavastanud ja selle üle väga tänulik.
Abikaasa Mariga oli filmilik armumine esimesest silmapilgust
“Esimene mälestus Marist on see, et müüsime maha oma korteri ja suvila ja ostsime poolelioleva maja. Kui esimene osa oli tehtud, töö oli poole peal, siis ehitajad kadusid äkki ära. Mikk tõi just siis Mari esimest korda meile koju näha, ja kodus oli samal ajal selline ehitustanner. See jäi meelde. Mari vanematega suhtlus on väga tore, Mari isaga oleme üheealised, sõidame mõlemad ratast, tahame oma lapselastele olla sportlikud eeskujud,” muheles Erik.
“Meil oli Mariga filmilik armumine esimesest silmapilgust. Kui me Vigala laululaagris esimest korda kohtusime, siis me seal laagris ka armusime. Sealt edasi läks nii, et öeldakse, et kui lavakunstikooli ajal suhe vastu peab, peab suhe ka kõik muud asjad vastu, ja esimesed aastad see oligi katsumus,” meenutas Mikk. “Tagantjärele mõeldes ikka väga kiiresti kolisime kokku ja ikka väga kiiresti meie vanemad tutvusid ja kui kiiresti nemad omavahel hästi läbi said.”
Kuna Mikk oli juba noore poisina väga iseseisev, soovib ta ka oma kolmele pojale iseseisvust anda, kuid talle tundub, et tänapäeva noored ei igatsegi seda väga, ja neile meeldib, kui vanemad neid igale poole viivad ja toovad.