Vahel on raskeim osa teekonnast esimene samm ja keerulisim osa kirjandist esimene lause. Tegu pole tingimata huvipuudusega. Pigem osutab üks osa ajust vastupanu, kui tuleb alustada uue ja potentsiaalselt ebameeldiva ülesandega, selgus Jaapani teadlaste uuringust.
Ilmselt on iga lugeja olnud olukorras, kus köögis ootab mustade nõude kuhi juba päevi pesemist või pikem kirjalik kodutöö tegemist, aga raske on end tegutsema sundida. Kyoto Ülikooli neuroteadlane Ken-ichi Amemori ja kolleegid leidsid nüüd makaagi ajust n-ö patuoina ehk ülesande alustamist pärssiva närviraja. Ühtlasi leidis töörühm viisi selle pidurdavat mõju nullida, vahendab Nature News.
Uues uuringus kirjeldavad autorid omamoodi motivatsioonipidurina toimivat närvirada, mis summutab inimese indu uue ülesandega pihta hakata. Säärane pidur võib teha eriti keeruliseks nende inimeste elu, kes on kimpus teatud psühhiaatriliste muredega, näiteks skisofreenia või depressioonihäirega. Teisisõnu erineb see vältiv käitumine ärevushäirele iseloomulikust vastumeelsusest riske võtta.
Uuringuga mitte seotud Virginia tehnikaülikooli arvutuspsühholoogi Pearl Chiu sõnul on oluline mõista kahe motivatsioonipuuduse vahet. Nii saab tema hinnangul arendada vaimse tervise häiretele päris uusi raviviise ja täiendada olemasolevaid. Kõige põnevamaks peab ta aga võimalust motivatsiooni tulevikus taastada.
Motiveeritud makaagid
Ülesannete alustamist on uuritud varemgi. Seni on leitud märke ajurajast, mis ühendab ajus kahte piirkonda: vöötkeha kõhtmist osa ja ventraalset paliidumi. Mõlemad piirkonnad käituvad preemiakeskustena ja kaaluvad, kas eelseisev pingutus on oodatavat tasu väärt. Seni pole teadlased aga suutnud täpselt aru saada, milles seisneb ajuraja roll. Näiteks aju elektriga stimuleerides kandub erutus ka ahela järgmistesse piirkondadesse, mõjutades lisaks motivatsioonile paratamatult ka ärevustunnet.
Uues uuringus kasutasid autorid senisest täpsemat meetodit. Esmalt õpetasid nad kahte isast makaaki tegema otsustamist nõudvaid ülesandeid. Ühes ülesandes järgnes sooritusele vaevatasu värskendava joogivee näol. Teises ülesandes ootas pärdikud ülesande lõpetamisel samuti vesi, kuid sellega koos lasti neile näkku ebameeldiv õhupahvak.
Kõigis katsetes pidid makaagid ülesande alustamiseks koondama oma pilgu ekraani keskpunkti. Siis pidid nad ootama, kuni neile pakuti vaevatasu või nad said karistada. Niisugune katse võimaldas mõõta nii loomade motivatsiooni kui ka seda, mitu korda pärdikutel alustadagi ei õnnestunud.
Ootuspäraselt olid kõhklesid makaagid märksa rohkem juhul, kus neid ähvardas karistus. Pilt aga muutus täielikult pärast seda, kui uurimisrühm pärssis täppis-geenitehnoloogia abil kahe ajupiirkonna – ventraalse striatumi ja palliidumi – vahelist suhtlust.
Huvitaval kombel ei muutnud ühenduse vaigistamine midagi siis, kui ahve ootas ees vaid puhas rõõm ehk veepreemia. Puhkudel, kus mängu tuli karistuse hirm, muutusid loomad aga tunduvalt julgemaks ja hakkasid ülesandega pihta ka ebamugavuse kiuste. Ahvide sisemine kaalukauss siiski ei nihkunud: nad mõistsid endiselt preemia ja karistuse väärtust, kuid see teadmine ei takistanud neil enam tegutsemast.
Isiklikum depressiooniravi?
Uuringu autoritel õnnestus oma töös niisiis motivatsioonipidur tasalülitada. Selle käigus kogutud käitumisandmed ja elektrofüsioloogilised salvestused viitavad, et kahest ajurajaga ühendatud ajupiirkonnast esimene tuvastab esmalt vastumeelsust tekitavad tingimused. Seejärel surub esimene piirkond maha teise ajupiirkonna tegevuse, mis oleks muidu tekitanud loomades tegutsemistõrksust. Ken-ichi Amemori sõnul võibki just teine ajupiirkond ehk ventraalne palliidum olla ajus depressiooniga seotud motivatsioonipuuduse ja apaatia lähtepunkt.
Kui uuringu tulemus inimestel kinnitust leiab, võib see muuta motivatsioonipuuduse kui ühe kõige raskema depressioonisümptomi ravi. Praegu proovivad arstid ravi määrates taastada patsiendi elurõõmu või vähendada tema ärevust. Sellele vaatamata ei suuda paljud patsiendid leida tahet isegi lihtsate ülesannete tegemiseks. Nüüd, kus ebamugavust tõotava tegevuse korral valikuliselt motivatsiooni pärssiv ajurada on aga täpselt teada, saaks luua raviviise, mis sihiks just seda.
Pearl Chiu hinnangul on leid samuti kõnekas just psühhoteraapia jaoks – see võimaldaks luua igale inimesele just talle sobiva kognitiivse käitumisteraapia. Amemori sõnul võiks aga tulevikus olla võimalik mõjutada iga patsiendi ajurada kas süvgava aju stimulatsiooni või ultraheli abil.
Samas hoiatab uuringu autor, et ajurada on olemas kindlal põhjusel: see kaitseb inimest läbipõlemise eest. Sestap tuleb motivatsioonipidurit n-ö lõdvendades jääda tasakaalukaks, et patsiendil ei tekiks tungi üle töötada.
Teadustöö ilmus ajakirjas Current Biology.