Ida-Ukrainas asuva Slovjanski linna elanikud ei kavatse kodulinnast lahkuda vaatamata sellele, et rindejoon üha läheneb.
Pühapäeval oli Venemaa–Ukraina sõja 1418. päev. Täpselt sama kaua kestis nn Suur Isamaasõda (vene pruuk Teisest maailmasõjast idarindel – toim). Selle ajaga jõudis punaarmee Moskvast Berliinini.
Vene president Vladimir Putini väed püüavad siiamaani vallutada Donetski oblastit. Tundub, et nii lihtne see ei ole ning Venemaa nõuab, et Ukraina väed loovutaksid talle niisama seda, mida ta jõuga võtta ei suuda. Sõda ja läbirääkimised käivad samal ajal.
“USA tahab kiirtulemust “tuli-seis” vormis ning survestab meid. Neid meie tulevik ei huvita. Nad rohkem kardavad Venemaa kaotust kui meie kaotust. Meie kaotus on neile vastuvõetavam,” ütles Ukraina julgeoleku ja koostöökeskuse tegevdirektor Dmõtro Žmailo.
Teised arvavad, et läbirääkimised olid siiamaani Ukraina jaoks edukad.
“Euroopa ja USA teevad kõik, et valmistada ette tingimusi hetkeks, kui Venemaa on selleks valmis. Me kõik ootame, millal Venemaa saab küpseks oma majanduslike probleemide ja ebaõnnestumistega rindel. Siis võib-olla nõustub Putin nende tingimustega,” märkis New Geopolitics Research Networki analüütik Mihhailo Samus.
ERR-i kaamerameeskond läks Ida-Ukrainasse, et uurida, mida kohalikud elanikud ja sõdivad sõdurid arvavad rahuperspektiividest. Sõdurid rindel ei usu sõja peatset lõppu ega mobilisatsiooni õnnestumist.
“Need, kellel on soov kodumaad kaitsta, on juba armee ridades. On ka need, keda tassitakse siia vägisi, pannakse brigaadisesse ning saadetakse positsioonidele. Nende vastu mul usaldust ei ole. Ma ei taha siin olla inimesega, kes kogu aeg tahab siit ära joosta,” rääkis Ukraina sõjaväelane Dmõtro.
Slovjansk – suurusest teine Donbassi linn, mis jääb Ukraina kontrolli alla. Enne sõda elas seal umbes 100 000 inimest, tänaseks on alles jäänud alla poole. Kohalikud ei kavatse kodulinnast lahkuda vaatamata sellele, et rindejoon läheneb Slovjanskile.
“Meile pakutakse linnast lahkuda. Vaatame kuidas elu läheb. Kogu meie elu on siin. Meie pensionidega ei ole võimalik mitte kuhugi minna,” ütles Slovjanski elanik Nelli.
Klara ütles, et ta ei ole märganud, et väga palju inimesi oleks ära läinud. “Inimesed jäävad oma linna lootes, et meie Ukraina väed võidavad,” lisas ta.
Slovjansk oli juba 2014. aastal mõni kuu jooksul Vene okupatsiooni all. Siis õnnestus Ukraina vägedel linn vabastada.
ERR küsis Slovjanski linnapealt Vadim Ljahilt, mida ta arvab Venemaa nõudmisest Donbass Venemaale loovutada.
“See tuletab meelde mitte 21., vaid 17. või 18 sajandit, kui kaks feodaali otsustasid, et see on minu ja see on sinu oma, kus üks müüs või mängis oma maa kaardimängus maha. See ei ole pärisorjus, see pole lihtsalt maa, siin elavad ju inimesed. Mulle see pähe ei mahu,” ütles Ljah.
Slovjanskis asub ka muusikakool, mis on praegu kinni, aga millel on Eestiga oma side. Kunagi kinkis Eesti sellele koolile klaver nimega “Estonia”.
2022. aastal, täiemahulise sõja alguses käis ajakirjanik Astrid Kannel klaveri saatust uurimas. Siis öeldi talle, et klaver on alles. Nüüd said ERR-i ajakirjanikud teada, et selles majas klaverit enam ei ole.
“See asub praegu Butšas, Kiievi lähedal. Me saatsime selle sinna ja praegu see on seal. Me selgitasime neile selle klaveri lugu ja miks see meile nii kallis on,” ütles linnapea ja kinnitas, et on lootus, et klaver tuleb kunagi tahasi. “Me ei müünud seda neile, lihtsalt panime hoiule.”