Venemaa õhujõud on Ukrainas käiva sõja ajal märkimisväärselt tugevamaks muutunud, aga NATO ei ole seda siiani endale teadvustanud, tõdes Briti mõttekoja RUSI militaaranalüütik äsja avaldatud ülevaates.

Lääs on veendunud, et nad võidaksid kindlasti Venemaa lennuväge, kui isegi Ukraina suudab ära hoida Vene sõjalennukite tungimise oma õhuruumi, tõdes RUSI vanemanalüütik Justin Bronk oma raportis. Aga ehkki lääs peab Vene lennuväge ekslikult savijalgadega kolossiks, on see tegelikult muutunud Ukraina sõja ajal NATO-le tõsisemaks ohuks, vahendas Ukraina väljaanne Unian Bronki hoiatust.

Miks NATO peab Venemaa lennundust nõrgaks

NATO on veendunud Venemaa õhu- ja kosmosejõudude (VKS) nõrkuses, kuna nad ei ole suutnud saavutada õhus ülekaalu Ukraina üle. Sõja esimestel kuudel kandis Vene lennuvägi suuri kaotusi: hävis või sai raskelt kahjustada umbes 130 sõjalennukit, kui arvestada ainult fotodele ja videole jäädvustatud juhtumeid.

Enim kaotas Venemaa lennukeid Su-25SM ja Su-34M, mida mõlemaid hävis umbes 40. Need kaotused olid eriti rängad Su-34 lennukipargi jaoks, mida Venemaal oli sõja alguses vaid umbes 130.

“VKS-i suutmatus saavutada õhuülekaalu Ukraina üle, samuti märkimisväärsed lennukite, relvade ja õhutõrjesüsteemide kaotused, mida nad on konfliktis seni kannatanud, on ajendanud paljusid [lääne] poliitikuid ja sõjalisi vaatlejaid VKS-i reitingut oluliselt alandama kui potentsiaalset ohtu NATO Euroopa liikmesriikidele,” kirjutas Bronk.

Miks NATO eksib Venemaa lennunduse nõrkuse osas

Analüütik on veendunud, et lennukite hävimine, kuigi märkimisväärne, ei ole Venemaa jaoks kriitiline kaotus. Näiteks suure hulga Su-25 ja Su-24 ründelennukite kaotus on Bronki sõnul täiesti ebaoluline, kuna need on vananenud lennukid, mida Venemaa hüpoteetilises konfliktis NATO vastu niikuinii ei kasutaks.

Mis puutub aga moodsamatesse lennukitesse, siis Venemaa on sõja algfaasi kaotused täielikult kompenseerinud ja isegi ületanud tolleaegse lennukipargi suuruse.

Näiteks eelmainitud ründelennukeid Su-34 oli Venemaal sõja alguses umbes 130 ja nad kaotasid neist 40. Aga 2022. aastal said Vene õhujõud kaheksa uut seda tüüpi lennukit, 2023. aastal veel 11, 2024. aastal veel 12–14 ja 2025. aastal kuni 11. Teisisõnu on Venemaa õhuvägi saanud sõja ajal umbes 40 uut seda tüüpi lennukit ja tõenäoliselt rohkemgi.

Moodsate püüdurhävitajate Su-35S arv on suurenenud 90-lt 2020. aasta lõpus 135–140-ni 2025. aasta lõpuks. Püüdurhävitajate MiG-31-de arv suurenes 110-lt 125–130-ni. Mitmeotstarbelisi hävitajate Su-30 arv vähenes veidi – 150-lt 140–145-ni. Lisaks omandasid Vene õhujõud 20 radaritele halvasti nähtavat hävitajat Su-57, mida 2020. aasta lõpus oli relvastuses ainult üks.

Vene õhujõudude aerobaatikarühm Russkije Vitjazi püüdurhävitajatega Su-35 demonstratsioonlendu tegemas. Autor/allikas: SCANPIX / REUTERS / TATYANA MAKEYEVA

Kui Venemaal oli 2020. aastal 466 erinevat tüüpi operatiivset hävitajat, siis 2025. aasta lõpuks oli see arv kasvanud 545–560-ni.

Sama oluline on see, et sõja ajal on saanud sajad, kui mitte tuhanded Vene piloodid reaalse lahingukogemuse tänapäevases, intensiivses sõjapidamises – midagi, mida neil varem polnud ja mis enamikul NATO pilootidel puudub praeguseni.

Lisaks õppisid nii piloodid ise kui ka nende ülemad maapealsete õhutõrjesüsteemide ja maavägedega lahingusituatsioonis tõhusamalt suhtlema.

“Igas sõjas NATO vägede vastu oleks Vene õhujõududel 2022. aasta alguses olnud raskusi tõhusa tulejõu ulatusliku kasutamisega lahinguväljal ebapiisava relvavaliku, sihtimismoodulite puudumise ja kehva väljaõppe tõttu. Praegu see nii ei ole,” märkis Bronk.

Ühe positiivse aspektina tõi Bronk siiski välja, et Ukraina abistamisel relvastuse ja väljaõppega on lääneriigid saanud võimaluse tutvuda Venemaa relvajõudude võimete ja taktikatega.

Oma raportis puudutas Bronk ka Hiina õhujõudude tugevnemist ja selle strateegilist mõju Vaikse ookeani ja India ookeani piirkonnas, tõdedes, et seal on lääneriikidel veelgi suuremad väljakutsed.