Sotsiaalantropoloog Aet Annist rääkis Vikerraadio saates “Kajalood” vastandumisest tekkinud kuristikest inimrühmade vahel ning tõdes, et varasemaga võrreldes puudub inimestel soov üheskoos lahendusi otsida.
Pikalt on Annisti uurimislaual olnud sotsialismijärgsed maapiirkonnad ning nende kõrvale tekkisid juba mõnda aega tagasi ka kliimamured ja sellega seotud probleemid. “Nende teemade trajektoorid ristusid ja sellest on saanud üks minu tänastest teemadest, mis võrdleb kollapsi- või krahhijärgset ühiskonda ühiskonnaga, mis ootab mingi krahhi saabumist,” selgitas Annist.
“Nii et selline sotsialismijärgne maailm versus kliimakollapsi-eelne maailm. Mismoodi inimesed sellele reageerivad, kuidas nad koonduvad või kuidas üksteisest eralduvad ja nii edasi,” lisas ta.
Annisti sõnul üritabki sotsiaalantropoloogia aru saada, kuidas inimesed ühiskonna liikmetena toimivad. “Mitte niivõrd nende psüühika, kuigi seda tuleb ka arvestada, kuivõrd see, kuidas nad omavahel suheldes loovad ühiskonda, loovad meie oleviku, loovad ka tuleviku ja mismoodi mineviku inimsuhted, inimkäitumine on loonud tänast päeva,” rääkis Annist ning lisas, et teeb koostööd paljude teiste erialade teadlastega ning seeläbi on tervikute nägemine antropoloogia üks olulisemaid omadusi ja panuseid teadusesse.
Sotsiaalantropoloogia määrav meetod on pikaaegne osalusvaatlus. “Me ei vaata ühiskonda mitte üksikute osadena, ei vaata ainult poliitikat või ainult majandust, vaid püüame aru saada, kuidas poliitika ja majandus koos toimivad. Kuidas sellesse panustab hoopis see, mismoodi me usume religiooni või majandusideoloogiatesse. Siia võib tulla ka selline komponent nagu inimeste sugulussuhted. Vaatame kõike tervikuna ja seda on lihtsam teha, uurides väiksemaid inimühikuid nagu näiteks küla, seltsing või midagi sellist.”
Annist tõdes, et vastandumist võib ühiskonnas olla rohkem kui varem. “Mina oma töö pinnalt tõstaksin esile kaks komponenti. Üks on see, millest on palju räägitud, et me funktsioneerime sotsiaalmeedia-keskkondades, mullistume, kapseldume ja ka vaidlused on sotsiaalmeedias palju teravamad kui need, mida me näost näkku peaksime. Ja teine komponent on see, et meil ongi reaalseid näost näkku kohtumisi vähem,” nentis ta.
Samas on ka nähtusi, mis näost näkku kohtumist rohkem esile kutsuvad. “Kasvõi asumiseltsingutes või linnaaedades on uued tuuled puhuma hakanud, kohtades, kus inimesed kogunevad, teevad midagi muud ja kohtuvad erinevate inimestega, kellel on erinevad huvid, poliitilised vaated ja kes on ehk ka erinevatest põlvkondadest.”
“Selles ühises keskkonnas suudavad nad palju kergemini ületada seda mõtet, et “sa oled ikka nii totaalselt teistsugune minust”. Kui võimalust teiste inimeste näost näkku kohtuda on vähem, mis iseloomustab paraku tänast päeva rohkem kui varasemaid aegu, siis see teebki inimestevahelist kuristikku üha laiemaks ja laiemaks,” märkis Annist ning lisas, et Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ühendas inimesi pidev kriis.
“Pidime kogu aeg igapäevaseid kriise ületama. Oli pidev katse saada mida iganes, mingit defitsiiti või leida lahendusi puudulikult töötavatele teenustele ja nii edasi. Olime selles kriisis enam-vähem koos. Toetasime üksteist paratamatusena. See ei pruukinud olla sõbralik suhe, aga me olime koos selleks, et neid probleeme lahendada. See surus meid ka koos 80-ndate lõpust ja 90-ndate algusest läbi,” rääkis ta.
“Kui nüüd mõtleme tänastele kriisidele ja sellel, mismoodi eelmise kriisi järgne aeg meid lahutas, kuidas hakkas kiiresti tekkima kihistumine, kuidas meedias ja avalikkuses räägiti neist, kes hakkama ei saanud, väga negatiivsetes terminites, kuidas see oli justkui nende isiklik süü ja miski, mis iseloomustas neid inimestena, mitte seda kuidas nad uues struktuuris positsioneerusid niimoodi, et nad ei saanud hakkama. See kõik tekitas raskusi teiste inimesteni jõudmises. Nüüdseks on see kestnud kaks ja pool kümnendit ja inimestevaheline suhe on osades aspektides niivõrd ära murenenud, et seda soovigi kokku tulla ja koos lahendusi otsida, enam ei ole,” nentis Annist.
“Niisugune kriis ei ole mitte ühine, vaid kriis ongi eraldatus. Kriis tekitab tunnet, et ma olen üksinda, ma pean probleemidega hakkama saama üksinda ja ka erinevad grupid, mille liikmed me justkui oleme, ei pruugi ka meile ühisust pakkuda. Võimalusi seda kuristikku ületada on praegu vähem,” lisas ta.
“On vaja leida see alus, võimalikult mitmekesised keskkonnad, et seda ületada. Mitte, et ma tulen kokku ainult oma sõpradega, kes mõtlevad samamoodi, vaid peame leidma ka võimalusi vastandujatena kokku tulla. Selle kaudu võiks jõuda uue kvaliteedini, kus inimeste erinevad mured on ühiselt kõigile mõistetavad ja seda saab tegelikult adekvaatselt teha ainult koos olla.”