Hiljuti lõppenud politseijuhtide kriminaalasja valguses on kõige olulisem on aru saada, mida me saame sellest menetlusest õppida, et muuta oma õigussüsteemi ja ühiskonda paremaks, kirjutab Andri Rohtla.
Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ütles Eesti Vabariigi nimel öeldud vabanduses, et Elmar Vaheri, Eerik Heldna ja Aivar Alavere protsess ei olnud õiglane ning õigusliku selguse saamise nimel ei pea käima läbi kõik kolm kohtuastet. See on igati tervemõistuslik ning kauaoodatud seisukoht, mis peaks olema prokuratuurile ka siduv, sest nagu juhtiv riigiprokurör
Alar Lehesmets tabavalt märkis, et “prokuratuur ei aja mingit oma asja, me ajame riigi asja”. Prokuratuuri esimesed reaktsioonid viitavad aga, et prokuratuur ei soovi valdkonna eest vastutava ministri seisukohta omaks võtta.
Riigi peaprokurör Astrid Asi ja juhtiv riigiprokurör Alar Lehesmets mõlemad on selgitanud, et prokuratuur analüüsib politseijuhtide kaasust ning vajadusel korrigeeritakse prokuratuuri praktikat. Ometi on juhtiv riigiprokurör, kelle tööülesandeks on muuhulgas ka prokuratuuri sisulise töö juhtimine, samaaegselt ka väitnud, et tolles menetluses “ei jätnud prokurör midagi tegemata ega teinud midagi valesti.”
Kui esmalt valdkonna eest vastutav minister leiab, kõneldes Eesti Vabariigi nimel, et menetlus ei olnud prokuratuuri tegevuse tõttu õiglane, siis ei saanud ju prokurör samaaegselt ka kõike õigesti teha. Koer ongi maetud prokuratuuris sügavale juurdunud inimkaugesse hoiakusse, mis väljendubki kõige paremini Alar Lehesmetsa sõnades, et prokuröril ei jäänud ju midagi tegemata.
Tegemist pole isikliku etteheitega ühegi prokuröri suunas, vaid ilmselt on asi prokuröri tööülesannetes ja -iseloomus (mille muutmist ei tasu ka kalevi alla panna). Endised prokurörid ning nüüdsed vandeadvokaadid Steven-Hristo Evestus ja Norman Aas on tunnistanud, et prokuröri ametis olles ei olnud neil aimdust, kui palju saab kriminaalmenetlusega inimestele liiga teha.
“Kui aga üks kohtuaste on isiku süüd eitanud, kas siis mitte polegi tegemist selle mõistliku kahtlusega, mis välistab isiku süüdimõistmise?”
Seega ongi paslik arutada seadusemuudatust, millega piiratakse prokuratuuri võimalusi üldmenetluses õigeksmõistvat otsust vaidlustada. Teadupoolest saab inimese süüdi mõista vaid siis, kui isiku süü on tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. Kui aga üks kohtuaste on isiku süüd eitanud, kas siis mitte polegi tegemist selle mõistliku kahtlusega, mis välistab isiku süüdimõistmise?
Prokuratuuri edasikaebamisõiguse piiramine pole ka midagi ennekuulmatut, näiteks on õigeksmõistva otsuse edasikaebamine välistatud USA-s ning Ühendkuningriigis. Arusaadavalt on õigussüsteemid erinevad, kuid fundamentaalne küsimus on sama: kuidas saab ülema astme kohus eitada mõistliku kahtluse olemasolu, kui alama astme kohus selle juba tuvastas?
Ühendkuningriigis on ka rahuldatud prokuratuuri uudishimu õigusselguse ja tõlgendamise osas, teatud juhtudel lubatakse kohtuasja edasi kaevata vaid abstraktse õigusküsimuse arutamiseks, ilma isiku süüküsimust uuesti arutamata.
Eesti õigussüsteemist leiab edasikaebeõiguse piiranguid nii põhiseadusest (§ 24 lg 5) kui ka kriminaalmenetluse seadustikust (§ 318 lg 3,4). Üks ettepanek võib olla kohaldada prokuratuurile kokkuleppemenetluse osas kehtivaid edasikaebeõiguse piirangute põhimõtteid ka üldmenetluse puhul ehk prokuratuur võib õigeksmõistva kohtuotsuse edasi kaevata vaid juhul, kui esineb KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumine (nt otsuse tegi ebaseaduslik kohtukoosseis).
Sellisel juhul on tagatud edasikaebeõigus ilmselgelt erandlikes ja ülema astme kohtu sekkumist vajavates menetlustes, kuid ebaõiglust kaasa toovad eksperimentaalsed edasikaebamised on juba eos lubamatud. Samuti võib kaaluda eelmainitud kitsa õigusküsimuse edasikaebamise võimalust.
Politseijuhtide kaasuse lõpplahendust vaagib lisaks prokuratuurile ka riigikogu õiguskomisjon. Just õiguskomisjonil ongi võimalus teha laiemaid järeldusi ning pädevus koostada seadusemuudatuse eelnõu, mis välistaks prokuratuuri õigusselguse otsingutest tulenevad ebaausad menetlused. Mina usun, et sellisel moel tekkivate ebaõiglaste menetluste välistamine muudakski meie ühiskonna ühe sammu võrra paremaks.