Kusagil meedias oli väike diplomaatilise alatooniga kirjeldus sellest, kuidas mullu istusid Miami Beachi golfiklubis kolm ärimeest, kaks ameeriklast ja üks venelane. Need olid ameerika ärimehed Steve Witkoff ja Jared Kushner ning Vene ärimees Kirill Dmitrijev. Nad ei olnud siiski lihtsalt ärimehed, vaid ka USA ning Venemaa presidendi esindajad. Arutati Vene majanduse avamist ja ameeriklastele esimestena kasu saamise võimaldamist. Tegemist oli uue diplomaatiavormi, erastatud ehk tehingupõhise diplomaatia elava näitega.
Vladimir Putini jaoks oli protsess loogiline ja sama oli see ilmselt ka USA presidendi Donald Trumpi jaoks. Trump on oma ametiseisundit tublisti rikastumiseks kasutanud ja ka riikidevahelised suhted on tema jaoks äritehing.
Üldiselt on diplomaatia teise maailmasõja järel lähtunud teatud põhimõtetest, nagu riikide suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja nii edasi, seda kõike rahvusvahelise õiguse taustal. Tehingupõhist lähenemist on olnud ka varem, aga mitte ehk sellises jultunud vormis. Kuigi Trump esineb rahutuvina, on tema lähenemine ka Ukraina sõjale tehingupõhine. Ukraina on vaid probleemne vara, mille jagamise üle jutt käib.
Miamis toimunud palaver viis loogilise lõpuni juba enne Trumpi teist korda ametisse astumist kujundatud strateegia. Nimelt möödamineku USA riikliku julgeoleku aparaadist ja vajaduse veenda kõiki, et Venemaad tuleks näha mitte ohuna, vaid rikaste võimaluste maana, kus ameerika ärimehed korralikult teenida saaksid.
Huvi on vastastikune. Vene ärimehed, nagu Putini vanad tuttavad Piiterist, Gennadi Timtšenko, Juri Kovaltšuk ja vennad Rotenbergid, on saatnud oma emissare ameeriklastega kohtuma, et nendega diile sõlmida. USA poolelt on Trump-juuniori sõber Gentry Beach pidanud kõnelusi Vene Arktika gaasiprojektis osalemiseks. Trumpi kampaaniadoonor Stephen Lynch eraldas aga ühele Trumpi pere lähedasele lobistile 600 000 dollarit, et saada litsents osta Vene gaasijuhe Nord Stream 2.
Pärast Putini ja Trumpi kohtumist Alaskal andis Euroopa julgeolekuteenistus kõrgetele julgeolekujuhtidele ümbriku üksikasjadega äriplaanidest, mille üle on Trumpi administratsioon venelastega läbi rääkinud. Ja nii edasi. Muide, on küsitud, miks sooritas Trump ametisse astumise järel esimese välisvisiidi Saudi Araabiasse, aga mitte traditsiooniliselt Ühendkuningriiki. Põhjus lihtne: raha.
Esiteks on Trumpi vahmiilil seal tugevad ärihuvid eri projektide näol, teiseks on tema väimehe Jared Kushneri juhitav fond pakatamas Araabiamaade miljarditest ja kolmandaks, nagu Trump ise ütles, oli ta saudidele teatanud, et investeerige USA-sse triljon dollarit ja ma tulen.
Trump ongi praegu muutmas USA välisasjaajamist sarnaseks Putini omaga. Putin on aastatega üles ehitanud süsteemi, kus välispoliitika on kitsa kasusaajate ringi asi, mitte aga riigi funktsioon. Putin näeb hea meelega, kuidas kujuneb talle hästi mõistetav kord: osta paar vajalikku ameeriklast ja edasi käivad asjad juba tehingute alusel ehk mina sulle, sina mulle.
“Eriti taunimisväärne on asi seetõttu, et protsessi veab riik, mis sõjajärgse ilmasüsteemi üles ehitamist eest vedas ja hiljem selle järgimist kõigilt nõudis.”
Rahvusvaheliselt tähendab taoline süsteem seda, et suurematel on suured õigused ja väikesed on peenraha, mida kauplemisel kasutada. Võib ju seda nimetada ka reaalpoliitikaks, millel on riikidevahelises suhtluses puhuti oma koht, kuid rahvusvahelise õiguse põhimõtetest taganemine on ohtlik, eriti väiksematele riikidele. Eriti taunimisväärne on asi seetõttu, et protsessi veab riik, mis sõjajärgse ilmasüsteemi üles ehitamist eest vedas ja hiljem selle järgimist kõigilt nõudis.
USA ei ole üksinda. Protsessi vaatavad hellitaval pilgul kindlasti mitmed riigijuhid, kes näevad selles õigustust iseenese poliitikale. Nagu autokraadid Xi Jinping Hiinas, Narendra Modi Indias, Putin Venemaal, Viktor Orbán Ungaris, Recep Tayyip Erdoğan Türgis või Robert Fico Slovakkias. Selles õhkkonnas surutakse diplomaadid kõrvale ja asju hakkavad ajama pealike isiklikud esindajad, kellel on omad huvi või kelle huvid langevad kokku pealiku omadega.
Senine rahvusvaheline süsteem laguneb nähtava kiirusega. USA asendab rahvusvahelise õiguse rikkumisena nähtava agressiooni tõlgenduse ajaloolise saatuse vältimatusega. See tõestab ka, et Putin luges Trumpi õigesti, tolle isekus ja ahnus kinnitasid Kremli arusaama, et USA loobub liberaalse korra toetamisest. Kui aga suured ees, siis eks väiksemad riburada pidi järel.
Mõnel puhul on mõni väike isegi arengutest ees olnud. Nagu näiteks Iisrael, kelle kohta ÜRO on aastakümnetega vastu võtnud kümneid, et mitte öelda sadu resolutsioone rahvusvahelise õiguse rikkumise pärast Jordani läänekaldal palestiinlaste asualal. Praegu on näha, et Iisraeli liidrid on seni varjatud eesmärgid otse välja öelnud.
Gaza sündmuste varjus on Iisraeli okupatsioonivõimud gaasi põhja vajutanud. Kui detsembri lõpul tegid 12 Euroopa riiki pluss Jaapan ja Kanada ühisavalduse, milles mõisteti hukka Jordani läänekaldal Iisraeli uute asunduste rajamine, oli Iisraeli välisminister vastuseks üsna ühemõtteline. Ta kuulutas, et juutidel on õigus rajada kodumaa Palestiinas kogu omaaegse Briti mandaaditerritooriumi ulatuses. Ehk siis riik jõest mereni, kuigi seda loosungit peetakse hoopis palestiinlaste terrorismi ilminguks. See on aga pikka aega olnud ka Iisraeli radikaalide loosung.
Kahjuks Eestit selles taunivate riikide nimistus ei olnud. Kuigi võinuks, sest rahvusvahelise õiguse jäänuseid tasub siiski hoida, neid või meil veel väga vaja minna.
Mida see värk meile tähendada võib, seda tasub vaadata soomlaste seriaalist “Konflikt”, milles venelased hõivavad Hanko neeme. Kui Soome president siis USA esindajaga kohtus, hoiatas too NATO artikkel viit jõustamast, kuna ameeriklastel enamus vägesid Vaikse ookeani ja India ookeani kandis ning üldse on ju tegemist vaid väikese jupikesega Soomest, mille võib ka loovutada, et sõlmige hõivajatega lihtsalt soodus tehing. Filmi autorid tõid esile just selle ohu, mis kujutletavalt võib ka meid mõjutada.
USA peale loota ei maksa, neilt võib filmi näidet kasutades kuulda, et näiteks Ida-Virumaa on ju vaid väike osa Eestist, seal elavad venelased ja pealegi on Moskva näiteks lubanud jagada ameeriklastega Narva akutehase ja Silmeti toodangu tulusid. Kõlab ulmeliselt? Või ehk tehingupõhise loogika kohaselt realistlikult…
Viited lugemishuvilistele