Meile lubati, et tuul ja päike teevad elektri odavaks ja riigi rikkaks. Tegelikkuses on kujunenud süsteem, et tarbija maksab riskid kinni, kogukonnad kannavad kahjulikud mõjud ja ideoloogiale kirjutatakse peale uus loosung, aga loosung ei ole energiapoliitika, kirjutab Evelin Poolamets.
Eesti Energia juht Andrus Durejko tunnistas hiljutises intervjuus, et Eesti Energia hakkab lõpetama hiiglaslikke investeerimisprojekte, kuna need ei ole toonud loodetud tulu. Fookus ei ole enam uute tuuleparkide rajamisel, vaid investeerimisvõime taastamisel ning seejärel pankrotistunud tuule- ja päikeseparkide kokkuostmisel turult.
Eesti Energia on investeerinud tuuleparkidesse ligikaudu 1,1 miljardit eurot, kuid madala tootmishinna tõttu ei ole need investeeringud end seni ära tasunud. Kuigi kontsernil on endiselt arendusplaane, peetakse kehtiva strateegia järgi majanduslikult mõistlikumaks osta turult kokku teiste arendajate pankrotistuvaid arendusi, mitte rajada uusi parke nullist.
Mida tähendab selline sõnum omavalitsustele ja kogukondadele, kelle territooriumile tuuleparke planeeritakse? Seni on tuuleparke esitletud kui ülikasumlikke investeeringuid, millega pidid kaasnema töökohad, rikkalikud talumistasud ning märkimisväärne kasv omavalitsuste tulubaasis. Nüüd selgub, et tuuleparkide puhul arvestatakse juba eos pankrotivaraga, mida Eesti Energia peab tulevikus mõistlikuks kokku osta.
Omavalitsuste jaoks algavad probleemid just siit. Kui arendaja satub pankrotti, kaovad koos temaga ka lubadused. Kaovad talumistasud, kohaliku hüve kokkulepped, teede hooldus, müra- ja keskkonnaseire, haljastus ning muud kohustused, mis olid planeeringute ja kokkulepete eelduseks. Pankrotimenetluses muutuvad omavalitsused võlausaldajateks, kelle nõuded jäävad rahuldamata või rahuldatakse vaid osaliselt.
Lisaks ei ole omavalitsustele sageli selge, kuhu ja kelle kätte tuulepargi ehitusõigus või projekt lõpuks maandub, sest planeeringutega tegelevad enamasti vahendajad ja projektifirmad.
“Ka tehniliselt toimiv park võib osutuda majanduslikult elujõuetuks, kui hinnariskid ja turukõikumised ei ole juhitavad.”
Pankrotiriski suurendab veelgi olukord, kus tuulepark ei ole integreeritud toimivasse müügiportfelli. Andrus Durejko on selgelt öelnud, et üksik tuulepark ei ole praegustes turutingimustes ilma müügiportfellita elujõuline. Just sel põhjusel müüdi Soomes Tolpanvaara tuulepark alla omahinna. “See aeg, kus ehitati usu peale, on möödas. Investorid on palju-palju konservatiivsemad,” märkis Durejko. See on tõenduseks, et ka tehniliselt toimiv park võib osutuda majanduslikult elujõuetuks, kui hinnariskid ja turukõikumised ei ole juhitavad.
Sama hinnangut jagab ka Terje Talv, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon tegevjuht, kelle sõnul on praegustes hinnatingimustes äärmiselt keeruline rajada uusi tuuleparke nii, et need oleksid kasumlikud ja tooksid kõigile osapooltele lubatud tulemuse.
Need konstateeringud seavad omavalitsused olukorda, kus tuleb juba ette arvestada arendaja võimaliku pankrotiga. Kui isegi Eesti Energia juht tunnistab, et uusi arendusi ei saa enam teha “usu peale”, ei saa ka omavalitsused lubada oma territooriumile tuuleparke samal põhimõttel – usu peale.
Tuuleparkide planeeringute ja lubade andmine peab olema seotud reaalsete garantiide ja tagatistega:
- finantstagatised või kindlustus, mis katavad demonteerimise ja jäätmekäitluse;
- tagatud talumistasud ja kohalik hüve ka pankroti korral;
- selged vastutusmehhanismid keskkonnakahju ja hoolduskohustuste katteks;
- vajadusel ettemaksed või fondid, mis on mõeldud just eluea lõpu kulude katmiseks.
Praeguseni on sisuliselt lahendamata, kuhu lähevad tuulikud ja päikesepaneelid pärast kasutuse lõppu ning kes maksab demonteerimise, jäätmekäitluse ja võimaliku keskkonnakahju eest.
Kui arendaja on pankrotistunud või vara on müüdud edasi ilma kohustusi kaasa andmata, jääb vastutus sisuliselt maaomaniku ja omavalitsuse kanda. Sageli käitutakse nii, nagu oleks taastuvenergia tootmine sama “looduslik” ja probleemivaba kui päike ja tuul ise. Tegelikkuses on tegemist täiemahulise tööstusahelaga alates maavarade kaevandamisest ja tootmisest kuni transpordi, hoolduse ja lõpuks jäätmekäitluseni. Kui selle ahela lõpus seisab prügihunnik, ei kao see iseenesest, keegi peab selle eest vastutama ja maksma.
Hinnanguliselt võiksid sellised tagatised ulatuda vähemalt kümne protsendini tuuliku rajamise maksumusest, et pankroti korral ei langeks ebaproportsionaalne koormus üksikule omavalitsusele.
Nii või teisiti maandub see kahjum lõpuks tarbija arvel võrgutasudes, bilansikuludes, reservitasudes ja muudes keeruliselt nimetatud lisatasudes, millest inimene sageli enam aru ei saa. Meile lubati, et tuul ja päike teevad elektri odavaks ja riigi rikkaks. Tegelikkuses on kujunenud süsteem, et tarbija maksab riskid kinni, kogukonnad kannavad kahjulikud mõjud ja ideoloogiale kirjutatakse peale uus loosung.
Loosung ei ole energiapoliitika. Energiapoliitika on juhitavus, varustuskindlus ja hind, mis ei tapa ei tööstust ega peresid. Murelikuks ei tee enam üksnes pankrotikursil liikuvad tuule- ja päikesepargid, vaid Eesti energeetika tulevik tervikuna.