USA-s toimunud riikliku jaekaubanduse liidu (NRF) konverentsil pandi alus suunamuutusele, mis muudab meie igapäevase ostlemise kogemust igaveseks. Lähiaastatel võivad asuda veebipoodides toimetama poolautonoomsed TI-põhised agendid, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Tehnoloogiahiiud eesotsas Google’i ja Shopifyga ning mitmed maailma suurimad jaemüüjad avalikustasid NRF-i konverentsil uue universaalse kauplemisprotokolli, mis on loodud spetsiaalselt tehisintellekti vajadusi silmas pidades. Tegu pole õhku joonistatud visiooniga, vaid strateegilise eesmärgi teostusega.
Protokoll on vajalik, et TI-põhised agendid saaksid autonoomselt hallata kogu ostuteekonda. TI ei osta asju endale, vaid teeb seda kliendi eest. See võtab enda kanda kogu töö, alates toote leidmisest ja hinnavõrdlusest, kuni kauba kassasse toimetamise ja tehingu lõpetamiseni. Protokoll toimib erinevatel platvormidel, vabastades inimese rakenduste või veebisaitide vahelisest seiklemisest. Protokolli arendusse olid kaasatud ka suurimad maksete korraldajad PayPal, Visa, American Express jt.
Pelgalt idees puuduks uudisväärtus, sest taolisi visioone leiab alates sellest kaugest ajast, kui robotitest alles unistati, pidades seda üheks ulmeks teiste fantaasiate kõrval. Ent nagu vesi, otsib ka raha väsimatult võimalusi edasi liikumiseks, urgitsedes vanade ärimudelite vahel, osa roostetades ja teisi purustades.
Universaalne jaekaubanduse andmepõhine protokoll tähistab TI agentsuse paradigmas olulist verstaposti. Kuigi akadeemilistes ringkondades ja ülikoolide loengusaalides kestavad tulised vaidlused selle üle, kuidas tehisintellekti (TI) täpselt defineerida, on tehnoloogiahiiud ja maailma suurimad kaubandus- ning finantsettevõtted liikunud vaidlustest tegudeni. Nende jaoks ei ole tehisintellekt enam lihtsalt keeruline statistiline mudel, vaid praktiline reaalsus, millel on kolm märkimisväärset omadust: tulevikutaju, eelistused ja tegutsemisvõime.
Vähemalt esialgu pärineks nn agentkaubanduse puhul algne soov inimeselt. Arvatavasti on ta esialgu oma soovides võrdlemisi täpne. Näiteks saab ta nõuda teatud kaubamärgi kindlat toodet võimalikult soodsalt. Taolise ülesande täitmine ei eelda erilist intellekti, kuivõrd kogu lahendus on juba olemas. Kui klient sooviks midagi sarnast või paremat, on seevastu tegu võrdlemisi keerulise ja teabeanalüüsi nõudva ülesandega. Siin olekski TI-st palju abi, mis mitte ainult ei soovita parimaid alternatiive, vaid tegutseb kliendi nimel ja tema huvides.
Ettekujutuses võib isiklikule ostuagendile mõelda kui abivalmile müügiesindajale, kes tuli tööandja juurest ära ja asus esindama kliendi huve. Ta peab ostu üle läbirääkimisi, kontrollib kaupade saadavust ja kinnitab tehinguid. Seni on ostuprotsessidesse TI-d kaasatud otsimootorina. Vestlusrobotilt soovitust küsides annab see lingi ja laseb ülejäänu inimesel teha, alates müügikeskkonda logimisest ja kauba soovi kinnituseks nupul “osta” klõpsamisest kuni kaardimakse või mõne makseteenuse protseduuride teostamiseni.
Uue, kõigile avatud digitaalse kauplemise standardiga püütakse lahendada erinevate osapoolte sujuva koostöö pudelikaelu. TI-ostuagent peab mõistma müügikeskkonna töökorraldust, arvestama laoseisu, hindama saatmisvõimalusi, tagama ostu eest tasumise jmt. Selle kasutusliideseks pole inimestele loodud visuaalne keskkond, vaid masinatele kohandatud andmepõhine protokoll.
Inimestele luuakse eripalgelisi veebipõhiseid müügikeskkondi ja ostukogemusi, kuna meile meeldib vaheldus. Masinatel puudub vajadus esteetilise ja psühholoogilise mõjutuse järele, nad eelistavad kõikide ostutehingu osapoolte juures andmepõhist unifitseeritud tõhusust.
Tärkavas ostukäitumises kaob inimese jaoks vajadus jaemüüja veebilehte külastada. Inimese suhe kaubandusega hakkab meenutama jõuluvanale kirja saatmist. Lõpuks kaovad kirjast konkreetse soovi elemendid ja asenduvad abstraktsemate soovidega: “leia lapsele kuni 100 eurot maksev kingitus” või “tahaks midagi head” ning “too mulle midagi, mis oleks naabri omast parem, aga odavam”.
Arusaadavalt on kaval vastaseid ja pooldajaid. Viimased näevad ostuagendis ostlemisvaeva vähenemist. Valikute ülekülluse tõttu kulub sirvimiseks arvestatav hulk aega ja energiat. Inimesed tüdinevad ega jõuagi ostuni. Jaemüüjaid peaks rõõmustama täiendava kauplemispinna teke, mis teeks nad kättesaadavaks senistest klientidest kaugematele massidele. Täiendav kauplemiskanal peaks suurendama ettevõtete käivet.
Kuna uuendustega lahendatakse olemasolevaid probleeme, on positiivsed väljavaated selgemad ja vähem üllatavad. Uuega kaasnevaid probleeme on raskem ette näha, sest sellist olukorda pole varem olnud. Varasemale toetudes võib midagi oletada.
Google’i otsinguteenusega tärkas tavatu sundolukord. Keda Google’i vahendusel ei leitud, seda polnud olemas. Uus kaubandusprotokoll on avatud kõigile huvilistele. Võimalik, et kui agent inimese ladu ei külasta, pole seda poodi olemas. Toidukulleriteenused üllatasid nii restorane kui ka sööjaid sellega, et võtsid endale võimu mõlema osapoole üle. Kulleriteenus istus nende vahel ja pakkus ühtedele valikut toitudest ja teistele valikut sööjatest.
Jaemüüja vahetu suhtluses klientidega võib tekkida häireid, mis õõnestavad brändilojaalsust, ning kaupmehed kaotavad juurdepääsu kliendi andmetele. Võimalik, et kaubanduse traditsioonilised väärtusahelad pööratakse pea peale. Kaupmehed taanduvad tootjate ladudeks, kuni tootjad ise sisenevad kliendiga kauplemise ahelasse.
Ohus on ka kliendihuvide kaitse. Kas omatahtsi toimetav TI-agent tegutseb nende, iseenda või hoopiski tootja huvides? Tarbimise suhtes hellaks muudetud kliendi ebamääraste soovide rahuldamiseks peab TI teda hästi tundma. Võimalik, et rohkem kui inimene ise, sest vaid nii saab ta pakkuda inimesele positiivseid üllatusi. Võib juhtuda, et TI asub klientidega manipuleerima. Nende väljakutsetega uus protokoll ei tegele. Saab näha, kas ostlejad üldse hoolivadki.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.