Ajaloohuvilised ja vanemad inimesed kindlasti mäletavad maavillaseid tippkommuniste, kes okupatsiooni kokkuvarisemise järel kinnitasid, et nad oli küll punased, kuid õõnestasid süsteemi seest poolt. Nii Savisaar, Rüütel kui Väljas tegid kahjurluse suunas rohkem või vähem hämaraid vihjeid.
Arnold Rüütel oma mälestustes ja intervjuudes, nt 2016 Raadio Vaba Euroopale ja 2023 Telegramile on rääkinud, et kasutas oma positsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena Eesti suveräänsuse ja iseseisvuse edendamiseks, sh suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseks 1988. aastal, mis oli vastuolus NL-i konstitutsiooniga.
Vaino Väljas, EKP viimane esimeste sekretäride hulgas, on öelnud, et juhtis EKP reformimist ja osales “oskuslikult” iseseisvusliikumises, toetades Rahvarinde ja muinsuskaitse tegevust. Rahvarinde rajaja Edgar Savisaar alustas parketikõlbuliku isemajandava Eesti ehk IME ettepanekuga ja Rahvarinde majanduslikku autonoomiaga, mis kasvas ei teagi kuidas üle poliitilise iseseisvuse omal ajal ikka väga äärmuslikuks pretensiooniks.
Kindlasti oli teatavaid teeneid nii Savisaarel kui Väljasel, Rüütlist rääkimata. Kaja Kallas pole minu teada küll kordagi vihjanud euroliidu õõnestamisele või sisemisele vastu töötamisele ega osalemisele rahvusriikide iseseisvuse taastamise vandenõus. Samas kui vaadelda Kallase tegevust ja tema isiku ning poliitika vastu suunatud lõputut kriitikavoolu, siis tekivad teatavad kõhklused ja kahtlused.
Viimane monumentaalne süljelärakas euroliidu kõrge esindaja paraadportree rinnaesisel on Belgia filosoofi ja poliitiku Drieu Godefridi mõtteavaldus Gateway Punditis, kus sedastatakse, et Kaja Kallas üritab rumaluse ja talitsemata meeleoluhäirete ajel meid okupeerivast liidust teha veelgi jubedama koha kui see niigi on.
Üldjoontes filosoofiga nõus olles, vaidlen lugupeetavale vastu õige mitmes punktis. Pole reaalne, ee EUd saaks muuta oluliselt halvemaks kui ta on, valitsevate tendentside ja kinnisideed tulemuseks ei ole pikemas perspektiivis uus kvaliteet, pigem kokkuvarisemine.
Rumalus ja ohjeldamatud meeleoluhäired ei ole funktsionaalsed tööriistad ega meetod, pigem on tegu loodusjõududele sarnaneva stiihiaga, kontrollimatu kaootilise jõuga, mis mõistagi mõjub süsteemile destruktiivselt, muud võimalust ei ole ka teoreetiliselt mitte.
Kaja ise ilmselgelt ei ürita midagi, deemonlikest jõududest tõugatud ja kõhnast intellektist hüljatud isik toimetab pigem nagu võõrutuspiinades narkomaan või psühhoosis oligofreenik. Kõige lähem võrdlus Kaja improvisatsioonilisele hävitustegevusele oleks poliitiline somnambuul, kuutõbine ehk uneskäija.
Tumedad tungid ja kosmiline kurjus, mis kõrge esindaja igat sammu juhivad, ei ole jätnud järgi jälgegi isiksusest ega vabast tahtest, Kaja on nagu pähklikoor tormi käes, mis teda sügavustest kõrgustesse pillutab ja ühes selle kaootilise laamendamisega euroliitu lammutab.
Jah, Kaja õõnestab ja asub seespool, kuid teda ei saa selle eest tunnustada, sest see pole tema tahtlik otsus ega planeeritud tegevus, vaid somnambuuli teadvusetu vaarumine mööda Brüsseli katuseharju vääramatu hävingu poole, mis saab lõppeda ainult sööstuga sügavusse.
Kas meie vananev, ajupestud ja pimeda kassipojana vaevu värisevatel jalgadel püsiv ühiskond selle vastu sillutiskive prantsatamise üle elab, ei ole kindel – kuidas elavad külma, nälja ja vägivaldse märatsemise üle Yoko Alenderi ja Hannah Lahe e-valijad? Seda me ei tea, aga me saame seda õige varsti teada.
Küta edasi Kaja, mida halvem Euroopale, seda parem Eestile!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.01.2026