Tallinn-Tartu-Brüssel-Vilsandi-Tallinn on olnud Reha trajektoor. Kaks lavastust lavastajana Eestis: kevadel hümn noortele nimega «Hymn» Tartu Uues Teatris, nüüd «Baar Amsterdam» Ekspeditsioonis, hümn tumedamat sorti romantikale. Üks näitlejana Brüsselis. Brüsseli ja Eesti vahel ta oma tööelu ka jagab. Detsembris linastus tema peaosaga film «Mo papa», läinud aastal võeti režissöör Eeva Mägi «Mo»-seeriast veel kaks filmi purki, kus Reha samuti mängib.
«Baar Amsterdam» on üles ehitatud Brüsselis sündinud Belgia-Prantsuse poeedi ja šansoonilaulja Jacques Breli muusikale. Mõjukas ja kultuslik kuju ka väljaspool prantsuse kultuuri. Tema fännid olid teiste hulgas David Bowie ja Scott Walker.
Laulev näitleja on minu hinnangul üldiselt košmaarne nähtus kultuuris, Reha saab asjaga niimoodi hakkama, et ei olegi košmaar. Seda ei olegi nii vähe.
Kaasaegne teater on sageli n-ö vaatemängukriitiline, ootab publikult sekkumist, mida minu vaatamiskorral üks meesterahvas ka hoogsalt kasutas. Mees ei leidnud lavalt publiku sekka hõljuva sigaretisuitsu hea olevat, kuigi seda tootis näitleja veip, see sigareti kompromislikum väikeveli. Tekkis dialoog elu- ja kunstitõe vahel, mis vist lõppes sellega, et viimane astus sammu tagasi.
Kui Rehaga kohtume, suitsetab ta päris sigaretti. Ma ei küsi, miks ta laval seda ei teinud. Reha mõtleb kiiresti, mul isegi vahepeal raske sammu pidada, ja ei vali sõnu.
Draamateatris vist niimoodi ei sekkuta?
Eestis on see asi ka, et teater on väga püha. Prantsusmaal või Belgias tulevad inimesed palju rohkem kaasa, suhtlevad, ja lähevad ka minema, kui meeldi.