Slovjanski linn Donbassis oli juba 2014. aastal mõne kuu jooksul Venemaa okupatsiooni all, kuid siis õnnestus Ukraina vägedel linn vabastada. Nüüd läheneb vaenlane jälle Slovjanskile. “Aktuaalse kaamera” võttegrupp käis rindeäärses linnas.
Aina rohkem teid Ukrainas idaosas muutub viimasel ajal tunneliteks. Neid kaetakse võrkudega, et kaitsta autosid FPV-droonide eest. Tee Slovjanskisse ei ole erand, kuid linna sees võrke ei ole.
“Raha on, võrgud on, materjal on, aga seda peavad tegema inimesed. Leida praegu 200, 300 või 400 inimest selle töö jaoks on suur probleem,” lausus Slovjanski linnapea Vadim Ljah.
Rindejoon kulgeb praegu 20 kilomeetri kaugusel Slovjanskist. Linn jääb aina sagedamini venelaste tule alla. Linnaturule kukkus enne vana aasta õhtut venelaste liugpomm.
Varem jäi venelaste löögi alla kortermaja kesklinnas.
“Kukkus liugpomm ja kõik lendas laiali. Võib-olla isegi kaks. Me kõik kuulsime ja järgmisel päeval ka nägime. Seinas on suur auk, kõik ümberkaudsed poed said ka kannatada,” sõnas Valentina.
“Peaaegu igal päeval ja ööl lendavad liugpommid, Shaheedid ja väikesed FPV-droonid. Kahjuks vaenlane tasapisi hävitab linna,” ütles Ljah.
Viimaste kuude jooksul elas Slovjansk üle mitu täielikku elektrikatkestust nagu teised Ukraina linnad. Taastada taristut on seal raskem kui tagalas.
“Kui ei ole elektrit, siis ei ole ka vett ja kütet ning kogu taristut on vaja toita generaatoritega. See on peamine probleem. Teine probleem on see, et meie taristu, nagu veejaamad, elektrijaamad ja alajaamad, asuvad väljaspool linna, rindele veel lähemal, mille tõttu on neid väga raske taastada,” sõnas Ljah.
Enne täiemahulise sõja algust elas Slovjanskis umbes 100 000 inimest. Tänaseks on siia jäänud nendest pooled ja nemad lahkuda ei kavatsegi.
“Vanadel inimestel on raske ära minna. Veel enne sõda oli neid siin üle poole. “Kui surra, siis parem kodus”, ütlevad nad,” lausus Ljah.
Selliste elanike jaoks on ukrainlastel omaette sõna – “ždunõ” ehk “ootajad”. Tihti kahtlustatakse, et nad salaja ootavad Venemaa tulekut. “Aktuaalse kaamera” võttetiimil ei õnnestunud ühtki nn ootajat leida.
“Mis tähendab “ootajad”? Kui inimene elas siin terve oma elu, kui tal on siin kodu, mida ta veel ootab? Mitte keegi ei oota mitte midagi!” sõnas Nelli.
“Selliseid siin ei ole. Mina vähemalt ei ole selliseid kohanud. Kõik on Ukraina poolt, see on suurepärane maa!” ütles Klara.
“Inimesed on väga patriootlikult meelestatud. Paljud läksid vabatahtlikult armeesse. Sadu on hukkunud, see pole vähe ning on veel teadmata kadunud ja lisaks sõjavangid,” lausus Ljah.
Serhii Melnik sündis Slovjanskis ja täiemahulise sõja alguses läks vabatahtlikuna armeesse. 2024. aasta augustis sai ta surma Donbassis. Maha jäid naine ja kaks väikest last, räägib tema ema Ada.
“Poolteist aastat oli ta teadmata kadunud. Siis mulle helistati ja öeldi, et DNA klappis esimene kord ja siis teine kord. Ma ikka ei uskunud. Mullu novembris matsin ta,” ütles Ada.