Astronautidel on põnev, kuid tervistkahjustav töö.
Ilus on kõrgelt vaadata maakera peale, kuid nagu praktiline kogemus ja teadusuuringudki osutavad, käib pika iluga kaasas lihaste atrofeerumine, luude hõrenemine ja kehavedelike kerkimine.
Nüüd selgub, et astronaute kimbutab veel üks tõsine kehaline muutus, mis puudutab aju.
Kui inimene püsib Maa peal, siis aitab maakera raskusjõud ajul paigal püsida. Juba varasemaist uuringuist on ilmne, et raskusjõu puudumisel nihkub aju natuke ülespoole, nüüdne uuring aga sedastab, et mitmes paigas muutub ka aju kuju.
Rachel Seidler Ameerika Ühendriikidest Gainsville’ist Florida Ülikoolist ja ta kolleegid jõudsid seesugusele järeldusele, kui tegid 26 astronaudi ajust magnetresonantspilte enne ja pärast lendu Rahvusvahelise Kosmosejaama pardal.
Võrdluseks pandi ka 24 vabatahtlikku katseisikut 60 päevaks lamama 6-kraadisel kaldpinnal, pea pisut allpool jalgu, püüdmaks jäljendada kaaluta oleku mõju kehavedelikele ja ajule.
Selgus, et astronautide ja võrdlusrühma liikmete ajupilt näitas oluliselt erisuguseid muutusi. Astronautide aju oli rohkem ülespoole liikunud kui kaldpinnal lebanute aju.
Mida kauem astronaut kosmoses oli olnud, seda rohkem oli ka ta ajus muutusi märgata. Neil, kes olid orbiidil olnud aasta, oli kehaliigutusi kontrolliv ajukoore piirkond nihkunud umbes kaks ja pool millimeetrit ülespoole.
Kõik aju osad ei nihkunud seejuures ühtlaselt. Selle tulemusel suruti aju ülemised osad kokku, ülejäänud osad aga venitati välja.
Katseis ilmnes ka, et mida suuremaid ajuosade nihkeid astronaudil esines, seda raskem oli tal maale naasnult kahel jalal seistes ja kõndides tasakaalu hoida.
Autorid märgivad Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et tulevastel kosmoselendudel ja nende ettevalmistusel tuleks nende ajumuutustega kindlasti arvestada.
Kuigi mõne kuu pärast aju algne kuju enamjaolt taastub, tasub teadlaste sõnul ikkagi tähelepanelik olla.