Euroopa valitsused survestavad Euroopa Liitu määrama läbirääkijat, kes esindaks nende huve Ukrainas, kuna kardetakse, et Ameerika Ühendriigid sõlmivad Venemaaga nende selja taga kokkuleppe, kirjutab Politico.
Kolme kõnelustega kursis oleva diplomaadi ja ametniku sõnul on plaani toetajad – teiste seas Prantsusmaa ja Itaalia – kindlustanud sellele Euroopa Komisjoni ja mitme liikmesriigi toetuse.
Nende hinnangul suudab Euroopa oma “punaseid jooni”, näiteks Ukraina võimalikku tulevast NATO-liikmesust, hoida vaid siis, kui EL istub ise läbirääkimiste laua taga.
See pretsedenditu samm tähistaks suurt muutust selles, kuidas Euroopa suhestub USA president Donald Trumpi vahendatud kahepoolsete kõnelustega. Ühtlasi toimub see ajal, mil maailmajagu püüab näidata valmisolekut mängida neljandat aastat kestva sõja lõpetamisel olulist rolli.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Itaalia peaminister Giorgia Meloni on viimastel nädalatel ühendanud jõud, nõudes diplomaatiliste kanalite avamist Venemaa juhi Vladimir Putini ja tema lähikonnaga, isegi kui Valge Maja rahukõnelused venivad.
“Macron on viimastel päevadel väitnud, et arvestades ameeriklaste ja venelaste kahepoolseid arutelusid, on oluline mängida diskussioonis vähemalt mingit rolli,” ütles üks Prantsuse kõrge ametnik. “Meloni toetas seda väga… nad ei ole naiivsed selle osas, mida nende aruteludega saavutada võib, kuid kaaludes mitteosalemise ja osalemise vahel, kasvab mõnes pealinnas arusaam [suhtluse] vajalikkusest.”
Ametikoha üksikasjades on siiski suuri erimeelsusi. Kriitikute sõnul jätaks läbirääkija määramine mulje, et Venemaa on valmis heauskseteks kõnelusteks ja lepiks millegi vähemaga kui Ukraina täielik alistamine. Trumpi katsed kokkulepet vahendada on seni nurjunud, kuna Kreml keeldub taganemast nõudmisest, et Ukraina loovutaks suured territooriumid, mida Vene väed pole suutnud vallutada.
Sõnum Moskvale
Brüsselis on arutatud, milline oleks bloki panus kõnelustesse ja kuidas tagada, et Trump ei tõrjuks EL-i muresid kõrvale.
“On teemasid, mida ei saa arutada [ainult] USA-ga, kui neil on otsene mõju meie kui eurooplaste julgeolekule,” ütles ametnik. “Sõnum Washingtonile on sama oluline kui [sõnum] Moskvale.”
Kurt Volker, kes oli Trumpi esimesel ametiajal USA eriesindaja Ukraina läbirääkimistel ja president George W. Bushi ajal suursaadik NATO juures, ütles Politicole, et Brüssel peab olema enesekehtestavam, kui soovib kõnelustesse kaasatud olla.
“On selgeks tehtud, et Trump jätkab dialoogi Putiniga nii otse kui ka [USA erisaadiku Steve] Witkoffi kaudu,” sõnas Volker. “See ei kao kuhugi. Nii et teil peab olema oma suhtluskanal… asi pole ameeriklaste ja venelastega ühes ruumis viibimises, vaid üleüldse suhtluse olemasolus.”
Ametikoha loomine
EL-i liidrid arutasid erisaadiku ideed esmakordselt mullu märtsis, kinnitas üks kõrge EL-i ametnik. Hoolimata laiast toetusest otsust siis ei langetatud ja ettepanekud jäeti hilisemast ühisavaldusest välja.
See roll oleks olnud kitsalt suunatud Brüsseli esindamisele kõnelustel kõrvuti Kiieviga – see on hoopis midagi muud kui Meloni ettepanek Moskva-suunalise vahendaja kohta.
“Riigid, kes toetasid Ukraina erisaadikut, ei pruugi toetada saadikut, kes räägiks Venemaaga,” märkis ametnik.
EL-i välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallas on järjekindlalt positsioneerinud end ainsa kandidaadina mis tahes rollile Ukraina tulevikku puudutavates läbirääkimistes. Endine Eesti peaminister on olnud Kiievi vankumatu liitlane ja kasutanud oma rolli pealinnade koondamiseks karmimate sanktsioonide taha, et sundida Venemaad agressioonisõda lõpetama.
“Kui Euroopa nimetaks erisaadiku, on küsimus, keda see isik esindab? Kellele ta aru annab?” küsis Volker. “Kui see oleks [komisjoni president Ursula] von der Leyen, tõrjuks see kõrvale Kaja Kallase ja välisteenistuse [EL-i diplomaatiline korpus]. Enamik saadikuid on tavaliselt tulnud välisteenistusest, kuid kui nad peavad rääkima otse Putiniga, jääks nende tase liiga madalaks ja see ei töötaks.”
“Aga ma võin vaid ette kujutada arutelusid komisjonis, kui saadiku määraks [Euroopa Liidu] Nõukogu. See ei läheks kunagi läbi,” lisas ta.
Ametnikud kinnitasid, et töökoha põhiaspektid – näiteks kas esindatakse vaid EL-i või kogu tahtekoalitsiooni, sealhulgas Ühendkuningriiki ja teisi – on veel lahtised. Samuti on selgusetu diplomaatiline tase ja see, kas määrata ametlik bürokraat või delegeerida roll mitteametlikult mõnele ametis olevale riigijuhile.
Itaalia valitsusminister Giovanbattista Fazzolari – Meloni mõjukas liitlane, kelle ukrainlannast abikaasale omistatakse teeneid Kiievi toetuse kasvatamisel Rooma valitsuskoalitsioonis – ütles nädalavahetusel, et erisaadiku kohta tuleks pakkuda endisele Itaalia peaministrile Mario Draghile.
Veel neli diplomaati märkisid samas, et Soome presidenti Alexander Stubbi on sageli peetud Euroopa potentsiaalseks esindajaks kõnelustel Washingtoni ja Moskvaga. Tsentristist veteran-diplomaat on Trumpiga golfi mängides sõbralikud suhted loonud, samas kui tema riigil on Venemaaga ühine piir ja ta on pidanud taluma Kremli hübriidkampaaniaid.
Ühe diplomaadi sõnul tähendaks ametis olevale riigijuhile tuginemine, et ta saaks olla oma ütlemistes veidi vabam. “Kuid teine küsimus on tabada õige hetk Putiniga rääkimiseks. Kas on oht, et seda tehes legitimeerite teatud moel tema positsioone?”
Kaks EL-i ametnikku rõhutasid Politicole, et erisaadiku kohta pole olemas ja igasugune jutt kandidaatidest on ennatlik. Samas märkis kolmas: “Ühtegi neist töökohtadest pole olemas enne, kui need luuakse.”