Värske Tallinna Tehnikaülikooli uuring kinnitab, et kliimamuutused ei kohtle Läänemere randu võrdselt. Kuna rannikut vormivad jõud, nagu lainetus ja veetase, on piirkonniti erineva tugevusega, on ka nende mõju igale rannalõigule isesugune.
Läänemere ida- ja lõunarannikul on kiirenenud viimastel aastakümnetel erosioon ning mitmes piirkonnas intensiivistunud rannikuprotsessid. Peamiselt kujundavad nendes piirkondades randu lainetus, pika- ja lühiajalised veetaseme kõikumised ja merejää.
“Just nende tegurite omadused ja intensiivsus varieeruvad Läänemere rannikul märgatavalt, mistõttu on ka kliimamuutuste mõjud eri rannalõikudel oluliselt erinevad,” selgitab uuringu üks autoritest, Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi vanemteadur Maris Eelsalu lainetuse dünaamika laboris tehtud analüüsi.
Koos professorite Tarmo Soomere ja Kevin Parnelli ning Maija Viškaga avaldasid nad sel teemal mahuka teadusartikli ajakirjas Oceanologia. Nad tegid põhjaliku ülevaate Läänemere ida- ja lõunarannikul toimunud muutustest, eri piirkondade rannikute arengut enim kujundanud protsessidest ja neis aset leidnud muutustest.
Poola vs Eesti rannik
Maris Eelsalu kinnitas, et kliimamuutustest tingitud maailma keskmise merepinna tõusu mõju on kõige tugevam Läänemere lõunaosas. Seal soodustab suhteline merepinna tõus ehk maailmamere tõus maakoore vertikaalse liikumise suhtes ranniku taganemist.
“Poola rannikul on suhteliseks merepinna tõusuks hinnatud umbes 1–2 millimeetrit aastas. Viimastel aastakümnetel on erosioonile kalduvad lõigud Poola rannikul märkimisväärselt laienenud,” nendib Eelsalu. Suundumust saab lainetuse dünaamika uurimisrühma hinnangul seostada suure tõenäosusega kliimamuutustest põhjustatud maailma meretaseme tõusuga.
Samuti selgus, et suhtelise merepinna tõusu roll või mõju rannikuprotsessidele väheneb piki Läänemere lõunarannikut kirdesse liikudes. “Eesti läänerannikul muutub suhteline merepinna taseme muutus negatiivseks ja väheneb veelgi põhja poole liikudes, kus hetkel veel maakoore kerke kiirus ületab maailma merepinna tõusu,” selgitas Eelsalu.
Vanemteadur lisas , et maailmamere tõus on küll aeglane protsess, kuid see kergitab keskmist veetaset. Kõrgemale vundamendile lisanduvad tormide ajal äärmuslikud veetõusud, muutes need varasemast ohtlikumaks. Viimaste puhul on Eelsalu sõnul tegemist lühiajaliste protsessidega, mida juhivad teised jõud, kui need, mis on pikaajalise keskmise mereveetaseme muutuste taga.
Ajalooliselt on ekstreemsetest veetasemetest enim mõjutatud Liivi ja Soome laht. Ajas on nende esinemissagedus kasvanud. “Samuti on täheldatud, et aastatel 1961–2005 oli ekstreemsete veetasemete maksimumide tõus kiireim just Liivi ja Soome lahe idaosas. See viitab, et just nendes piirkondades täheldatud muutused rannikul võivad olla seotud kõrgete veetasemete suurenenud osakaalu ja mõjuga,” selgitab Eelsalu.
Kaitsev jääkate
Tuulisel ja külmal aastaajal aitab jääkate randu tugevate lainete ja ekstreemsete veetasemete ajal kaitsta. Aasta tugevaimad tormid möllavad enamasti oktoobrist veebruarini. Kuna need langevad sageli kokku kõrge veetasemega, põhjustavad need sel perioodil ka enim rannakahjustusi
Nii jääkatte olemasolul kui ka siis, kui rannasetted on külmunud, ei ulatu tugevate tormide mõju Eelsalu sõnul enam randa. Seeläbi väheneb randa jõudva laineenergia voog oluliselt. “Globaalne soojenemine on Läänemeres märgatavalt mõjutanud ka merejää omadusi ja vähendanud jäähooaja kestust. Selle mõju avaldub ruumiliselt ebaühtlaselt,” märkis vanemteadur.
Kui Läänemere lõunaosas on muutused väikesed, sest meri jäätub niigi harva, siis suurim mõju avaldub just Liivi ja Soome lahe vahelistel laiustel. Jäähooaja märkimisväärne lühenemine on vähendanud randade looduslikku kaitset. Ilmselt on see soodustanud nii erosiooni kui ka rannikuprotsesside intensiivistumist.
Suuremad lainesüsteemid
Kuna lainetus mängib rannikuarengus võtmerolli, siis lainesüsteemides mõjutavad tugevalt rannikuprotsesse igasugused muutused. Nende mõju ja roll erinevad piki Läänemere rannikuid liikudes märgatavalt. Määravaks saab see, kui avatud on rannalõik lainetusele, kas tormilained langevad kokku kõrge veetasemega ning millise nurga all need randa jõuavad.
Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste artikkel viitab, et muutused Läänemere peamistes lainesüsteemides on peamine tegur, mis suunab setete liikumist Eesti läänerannikul ja piki Läti–Leedu rannikut. Neid protsesse juhivad eelkõige kagu- ja loodesuunast puhuvad tuuled
Läti–Leedu rannik areneb tundliku tasakaalu tingimustes, mida kujundavad valdavalt edela- ja loodesuunalised lainesüsteemid. “Täheldatud muutused edela- ja loodetuulte struktuuris talvekuudel on tõenäoliselt oluliselt mõjutanud sealset settetranspordi struktuuri, mida ilmestab selles piirkonnas esinev tugev rannikuerosioon, kohati mitu meetrit aastas,” lisas Eelsalu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kliimamuutused ei vormi Läänemere rannikut ühe ja sama joonlaua järgi. Kuna loodusjõudude mõju varieerub piirkonniti, on ka tagajärjed väga erinevad. Iga rannalõik ja lahesopp reageerib muutustele omamoodi, sõltuvalt oma asukohast ja eripärast.