Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudi kirjaliku tõlke nooremlektor Marika Borovikova nentis, et tõlkijatel on jäänud tööd vähemaks, sest kadusid need kliendid, kellel oli teksti vaja lihtsalt arusaamiseks.
“Tõlkevaldkonnas on tekkinud sellega seoses hästi palju hirmu ja paanikat,” märkis ta, kuid nentis, et kindlasti on ka neid, kes on muutused kahel käel vastu võtnud ja püüdnud kiiresti kohaneda.
Luisa keelelahenduste juunioritõlgete juht Nele Nikopensius märkis, et tõlkija on praegu eeskätt masintõlke järeltoimetaja. Ta selgitas, et nende ettevõttes ongi paljud tavalised tõlketööd jäänud tagaplaanile ning teenuste profiil laienenud: pakutakse keeletoimetamise, subtiitrite tõlkimise ja ajastamise, küljendamise, kujundamise jms teenuseid.
Tõlkijaametist loobutakse
Luisa keelelahenduste AI-eksperdi Marge Žordania sõnul on tehisaru tulekuga kasvanud hinna- ja ajasurve. Kliendid eeldavad, et töö peaks olema tehtud kiiremini ja odavamalt, kuna kasutatakse abivahendeid. “Kui seda survet ei oleks, siis ma ütleks, et ei olekski probleemi,” märkis ta ja lisas, et nii mõnedki tõlkijad otsivad uut ametit, kuna ei jaksa muutustega kaasas käia.
Eksperdid nendivad aga, et seesuguseid muutuseid on valdkonnas olnud varemgi. Borovikova tõi näiteks tööriistad, mis aitavad tõlkemälu ja terminibaase koostada ning statistilise masin- ja neuromasintõlke. “Algul arvati samamoodi, et kui need võetakse kasutusele, siis ei ole tõlkijaid enam vaja. Aga tuli välja, et on ikka küll, sest need on lihtsalt abitööriistad, mis kiirendavad tööd,” rääkis ta.
Uute oskuste õppimine on hädavajalik
“Praegusel ajal ei ole võimalik ilma masintõlke järeltoimetamise oskusteta hakkama saada,” sõnas Borovikova, et konkurentsivõime säilitamiseks tuleb tõlkijatel need omandada. Näiteks Tartu Ülikoolis muudeti masintõlke aine valdkonna üliõpilastele kohustuslikuks ning suurendati ka aine mahtu. Nooremlektori arvates on sellest siiski vähe ning instituudis arutatakse uusi muudatusi.
Üha olulisemaks on saanud ka kriitilise mõtlemise ja analüüsioskuste õpetamine. “Suure keelemudeli puhul lisandub veel see oht, et vead on veelgi rohkem peidetud kui masintõlke puhul, sest suure keelemudeli eesmärk on olla kasutaja meele järgi,” ütles Borovikova, selgitades, et tehiaru hakkab lihtsalt luuletama, kui tal puuduvad vastavad andmed. “Tõlkija peab olema veelgi tähelepanelikum ja vaatama, et teksti ei ilmuks veidraid asju, mida tegelikult algtekstis polegi,” märkis ta.
Ilukirjandust ei tõlgi
Borovikova sõnul on alati valdkondi, kus masintõlkest ja tehisarust pole kuigi palju abi. “Näiteks ilukirjandus, reklaami- ja turundustekstid, kus on suurem rõhk just kujundlikul keelel,” tõi ta esile. Tehisaru võib aidata siis, kui oleme jäänud jänni ja on vaja mõte liikuma saada, kuid Borovikova hinnangul tuleks just lühikeste ja loovate tekstide puhul tehisaru pigem vältida, et inimese loovus ja kultuur paremini esile pääseksid.
Ilukirjanduse tõlkija Adam Cullen rõhutas, et tõlkimine pole pelgalt sõnade ümbertõlkimine. “Kui sa oled ilukirjanduse tõlkija, siis sa tõlgid ikka sisu ja mõtet ja see võib veidi erineda algsest tekstist,” kirjeldas ta. Culleni sõnul on tõlkija viimane sõel enne, kui teos jõuab teise kultuuri lugejani, ning sageli märkab tõlkija nüansse ja tähendusi, mida isegi autor pole algselt tabanud.
Cullen lisas, et tehisarul on eriti keeruline edasi anda inimkogemust. “Inimene tahab lugedes kaasa tunda. Ja kui masinatel puuduvad need tunded, siis ta ei oska seda ka adekvaatselt väljendada.” Tema sõnul suudab tehisaru küll emotsioone jäljendada ja analüüsida, kuid ei tunne kahtlusi, eksimusi ja valearusaamu, mis on loomulik osa inimeseks olemisest.
Keeletehnoloogia ja tehisintellekti uurija Mark Fišeli hinnangul ei hakka tehisintellekt kunagi päriselt ilukirjandust tõlkima. Juba seetõttu, et tehisaru on loodud ennustama seda, mida inimene kõige rohkem ootab. “Aga tegelik loomingulisus seisneb selles, et me kirjutame midagi pigem ootamatut, mis meid üllatab ja mis äratab meie kujutusvõime. Praegu need masinad selleks mõeldud ei ole,” ütles Fišel.
Ilukirjanduse, luule või muude loovate tekstide puhul on uurijad ja arendajad Fišeli sõnul tõlkimise suunda üldse pigem vältinud. “Me ei tahaks, et masintõlge päriselt mõjutaks seda, milline ilukirjandus välja tuleb. Selleks on kindlasti inimesi vaja,” ütles ta.
Tulevikuvaated
Borovikova selgitas, et tehisaru taastoodab seda, mida talle on õpetatud, kuid keel on ajas muutuv ning iga sotsiaalne grupp räägib veidi omas keeles. “Liigume sinnapoole, et enam-vähem kvaliteet on piisav, kuid siis kaotame tegelikult midagi väga väärtuslikku – dialoogi, detailid, nüansid, sellise inimliku sära seal sees ära,” nentis ta ja märkis, et peame seda ühiskonnana teadvustama ja tegutsema nii, et seda ei juhtuks.
Marge Žordania sõnul tuleb tehisaru kasutamisel paratamatult arvestada ka kvaliteedi langemisega, kui protsessist kaob väljaõppinud keeleekspert. “Kui sa tahad midagi väga kiiresti ja väga odavalt, siis see ei saa olla sama hea, kui miski, mida tehakse rahulikult, pikalt ja kaunilt,” ütles ta.
Nikopensius näeb muutustes aga ka positiivset poolt. Tema hinnangul on töö muutunud mitmekesisemaks ja põnevamaks. “Ei pea tegelema nende üheülbaliste tekstidega, vaid ongi hästi palju erinevaid ülesandeid klientidelt, kus tuleb leida parim lahendus – mulle väga meeldib see osa,” ütles ta.
Fišel rõhutas, et tehisintellekti ei tohiks karta, vaid seda tuleks kasutada strateegiliselt. Tema sõnul ei saa Eesti kui riik endale lubada, et eesti keele andmeid ei kasutata üldse, sest vastasel juhul keel lihtsalt hääbub.
Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines “Publististika praktika”. Autorid on ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrandid Kelly Teidla, Annette Hermaküla, Helen Mikkov, Dmitri Fedotkin ja Piret Eesmaa.