Brüssel kahekordistab panuseid soolise võrdõiguslikkuse, mitmekesisuse, LGBT-õiguste ja süsinikujälje vähendamise teemadel, samal ajal kui Euroopa strateegilised ja sotsiaalsed probleemid lükatakse tagaplaanile, kirjutab ajakirjanik ja analüütik Javier Villamor.
Euroopa Komisjon on äsja avalikustanud oma 2026. aasta poliitilised prioriteedid ning tulemust on raske õigustada isegi minimaalselt realistlikust vaatenurgast. Rahvusvahelises kontekstis, mida iseloomustavad sõda, geopoliitiline konkurents, energeetiline ebakindlus ja sisemine sotsiaalne lagunemine, on Brüssel otsustanud kahekordistada panuseid ideoloogilisele tegevuskavale, mis näib olevat täielikult lahutatud eurooplaste ees seisvast materiaalsest reaalsusest.
Samal ajal kui suur osa maailmast liigub pragmaatilisemate seisukohtade poole välispoliitika, kaitse ja majandusliku suveräänsuse küsimustes, soovib Euroopa Liit (EL) jätkuvalt muuta kliima- ja sooideoloogiat oma poliitilise tegevuse keskseteks sammasteks.
Kontrast räägib enda eest. Küsimused, mille komisjon näib kõrvale jätvat, puudutavad otseselt igapäevaelu ja kontinendi strateegilist stabiilsust: sõda Ukrainas, sõltuvus Venemaa gaasist, järsult tõusvad eluasemekulud, töökohtade ebakindlus ja kasvavad sotsiaalsed lõhed. Nende asemel koosnevad 2026. aasta prioriteedid tuttavatest ebamääraste ja poliitiliselt laetud kontseptsioonide kordustest: „demokraatia ja Euroopa väärtused”, sooline võrdõiguslikkus, LGBT-õigused, kiirendatud süsinikujälje vähendamine, veebiturvalisus ja jätkusuutlik rahandus. Sõnum on üheselt mõistetav: struktuursed probleemid tõrjutakse kultuuri- ja identiteedipõhise agenda kasuks tagaplaanile.
See lähenemine ei ole juhuslik. See peegeldab täpselt komisjoni presidendi esitatud 2024-2029 poliitilisi suuniseid, mis kinnistavad roheleppe jätkumise, võrdsuse ja mitmekesisuse poliitikate laiendamise ning militaarse tooniga „demokraatia kaitse” käsitluse, mida üha enam raamib avaliku diskursuse ja digiruumide kontroll.
Desinformatsiooni ja äärmusluse vastase võitluse sildi all tugevdab Brüssel oma regulatiivset survet meediale, sotsiaalvõrgustikele ja algoritmidele, samal ajal vältides tõsist arutelu tõelise pluralismi ja sõnavabaduse üle.
Samal ajal püsib kliimaobsessioon esiplaanil hoolimata selle majanduslikest ja sotsiaalsetest kuludest. Komisjon nõuab jätkuvalt süsinikujälje vähendamise kiirendamist ja roheleppe mudeli süvendamist isegi siis, kui Euroopa tööstus kaotab konkurentsivõimet, keskklassid maadlevad kõrgete energiahindadega ning EL-ist väljaspool asuvad võtmeriigid seavad häbenemata esikohale energiakindluse ja majanduskasvu. Ametlik retoorika räägib „õiglasest üleminekust”, kuid tegelikkuses kuhjuvad regulatsioonid, mis karistavad põllumehi, väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid ja strateegilisi tööstusharusid.
Sarnane dünaamika ilmneb identiteedipoliitikas. Soo- ja LGBT-poliitika aktiivset edendamist esitletakse läbiva prioriteedina, mis on lahutatud igasugusest sisulisest demokraatlikust arutelust liikmesriikides. See ei ole enam põhiväärtuste tagamine – mida vähesed vaidlustavad –, vaid konkreetse antropoloogilise ja kultuurilise nägemuse pealesurumine justkui vaieldamatu Euroopa konsensusena. Ühtsuse edendamise asemel süvendab see lahknemine avalikku võõrandumist ja tugevdab arusaama EL-ist kui institutsioonist, mis on perede tegelikest muredest eemaldunud, eriti enneolematu demograafilise kriisi tingimustes.
Kõik see toimub ajal, mil komisjon ise tunnistab selgesõnaliselt rahvusvahelise olukorra tõsidust ning vajadust investeerida rohkem kaitsesse ja julgeolekusse. Strateegilised dokumendid rõhutavad maailmakorra haprust, rändesurvet ja väliseid ohte, ent need mööndused eksisteerivad häbitult kõrvuti prioriteetide hierarhiaga, mis taandab need tegelikkuses teisejärguliseks.
Tulemuseks on skisofreeniline Euroopa poliitika: geopoliitilise hädaolukorra retoorika koos tegevusega, mis keskendub sotsiaalsele peenhäälestusele ja maksimalistlikele kliimaeesmärkidele.
Javier Villamor on Hispaania ajakirjanik ja analüütik. Brüsselis tegutsevana kajastab ta NATO ja EL-i teemasid portaalis The European Conservative. Tal on üle 17 aasta kogemust rahvusvahelise poliitika, kaitse ja julgeoleku vallas ning ta töötab ka konsultandina, pakkudes strateegilisi hinnanguid globaalsetele ja geopoliitilistele arengutele.
Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.