Ta on varem olnud ajakirja Ninniku toimetaja ja Värske Rõhu peatoimetaja ning viimastel aastatel töötanud Loomingus kriitikatoimetajana. Loomingu kui klassikalise kirjandusajakirja struktuuri ta muutma ei hakka, küll aga püüab rohkem tähelepanu pöörata tekstide avaldamisele veebis.
Milline on enam kui saja-aastase Loomingu roll kultuurimaastikul ja kas see peab muutuma?
Loomingu roll Eesti kirjandusväljal on eriline, sest nii pika ajalooga väljaandeid on ka mujal maailmas väga vähe. Looming on algusest peale mõeldudki esindama ja andma ülevaadet eesti kirjandusest. Igal ajakirjal võib olla paremaid ja halvemaid aegu, aga usun, et praegu on Loomingul meie kirjanduselus keskne roll ja nii see peaks ka jääma.
Loomingu ülesehitus on niikaua, kui olen seda umbes 40 aasta jooksul lugenud, kogu aeg sama: luule ja proosa, siis artiklid, lõpuks arvustused ja sündmuste kroonika. Kas nii jääb?
Jah, nii on see üsna algusest peale olnud, see on klassikaline kirjandusajakirja struktuur ja hästi toimivat ülesehitust pole tarvis muuta. Samuti on põhitähelepanu ajakirjas ikka eesti kirjandusel, luule ja proosal, kuigi avaldame ka luuletõlkeid ja «Ringvaate» rubriigis lühikesi ülevaateid välismaistest autoritest või auhindadest. Olulised on ka artiklid ja arvustused, mille alla käivad näiteks nii kirjandusaasta ülevaated ja üksikkäsitlused klassikast kui ka värskete teoste kriitika. Loomingu roll on ju kirjandust ka mõtestada.