Hea näide on ka detsembris lõpetanud nn hõbetalentide programm, kus osalesid inimesed, kes ei tulnud õppima seetõttu, et midagi oleks puudu, vaid seetõttu, et nad soovisid oma senist kogemust mõtestada ja jagada. Õppimise kõrval osutus sama oluliseks arutelu ja mõttekaaslaste leidmine − see, mis sageli annab õppimisele sügavama tähenduse kui ükski tunnistus.
Samas mõtteloogikas on koos Virumaa eesti hariduse seltsi, TalTechi Virumaa kolledži ja Tallinna tervishoiu kõrgkooliga käivitumas ka Ida-Viru rahva akadeemia. See ei ole kool klassikalises mõttes ega järjekordne kursuste sari. See on avatud õppimis- ja aruteluruum kõigile alates 26. eluaastast, sõltumata soost, rahvusest, kultuuritaustast või varasemast haridusteest.
Rahva akadeemiasse ei tulda diplomi pärast. Sinna tullakse selleks, et kuulata, küsida, kaasa mõelda ja arutada. Et tõsta oma eneseteadlikkust, mõtestada ühiskonnas toimuvat ja leida uusi kaasamõtlejaid. Just selline madala lävega, kuid sisuline õppimisruum on paljudele see esimene samm, mis aitab õppimisega uuesti kontakti saada.
Sellel kõigel on Ida-Virumaal eriline tähendus. Meie piirkond on kogenud suuri ja kiireid murranguid ning teab hästi, et kohanemine ei ole teoreetiline mõiste, vaid igapäevane oskus. Siin on olnud vaja õppida ümber, juurde ja vahel ka lihtsalt uuesti uskuda, et õppimine on võimalik.
Õppimine ei pea algama siis, kui keegi käsib või olukord sunnib. Sageli algab see hoopis vaiksemast hetkest − siis, kui inimene julgeb endalt küsida, kas ma saan maailmast ja iseendast veel päriselt aru. Elukestev õpe ei ole vastus ainult tööturu vajadustele, vaid viis jääda muutuste keskel iseendaks.
Meie kandis on kogetud rohkem muutusi kui paljudes teistes piirkondades. Seetõttu teame, et kindlust ei anna mitte see, kui midagi jääb samaks, vaid see, kui inimene suudab muutustega kaasa minna. Õppimine ei ole selles mõttes luksus, vaid ellujäämisoskus − ja ühtlasi võimalus hoida ühendust iseendaga.