Narva on linn, mis aastakümneid varustas kogu Eestit elektrienergiaga ning tänu sellele oli linnas taskukohane kaugküte. Nüüd on olukord vastupidine, linnaelanikud saavad üha kõrgemaid küttearveid ning reaalseid alternatiive peale gaasi praktiliselt ei ole, kirjutab Aleksei Jevgrafov.
Balti elektrijaama 11. energiaplokk, mis varustas Narvat suhteliselt soodsa soojusega, peatati 2025. aasta suvel kapitaalremondiks ning käivitati uuesti alles jaanuari alguses. Esmapilgul tundub see positiivse uudisena, kuid siin on üks oluline “aga”.
Eesti vs muu maailm
Balti elektrijaama 11. plokk saab töötada ainult siis, kui elektrienergia tootmise ja müügi turuhind muudab selle kasutamise majanduslikult otstarbekaks. Teisisõnu sõltub selle töö otseselt elektri börsihinnast päev-ette turul (day-ahead market). See tähendab, et kui elektri turuhind on madal, peab Narva tuginema gaasile ning kaugkütte hind linnas tõuseb ligikaudu kolmandiku võrra. Täiendavad kulud langevad seejuures linnaelanike kanda.
Kuidas on võimalik, et linn, mille vahetus läheduses asub kaks elektrijaama, on muutunud üheks haavatavamaks piirkonnaks riigis?
Põlevkivienergeetika, mis aastakümneid tagas Eesti energiajulgeoleku, on tunnistatud majanduslikult ebaefektiivseks. Samal ajal on gaas – samuti fossiilkütus ning mitte Eesti enda loodusvara – kujunenud Narva jaoks sisuliselt ainsaks ja kõige kallimaks küttealternatiiviks.
Praegune olukord ei ole tekkinud vääramatu jõu ega looduskatastroofi tagajärjel. See on poliitiliste otsuste ja õigeaegselt loodud alternatiivide puudumise tulemus. Põlevkivienergeetika on sisuliselt maha kantud, hoolimata sellest, et just see tagas aastaid kogu Eesti energiajulgeoleku.
Kliimaministeeriumi hinnangul ei ole CO₂ püüdmise tehnoloogiate rakendamine põlevkivielektrijaamades ratsionaalne, kuna elektritootmine põlevkivist väheneb nii seadmete kulumise kui ka elektrituru muutuste tõttu ning jaamad töötavad järjest väiksema koormusega.
Juba ammu oleks olnud võimalik investeerida jaamade rekonstrueerimisse ning selle maksumus olnuks väiksem kui näiteks valitsuse kavandatav meretuuleparkide toetusskeem kogumahus 2,6 miljardit eurot. Valitud poliitika tulemusena kuulutati 11. plokk “majanduslikult ebaotstarbekaks” ning selle seadmed vananenuks.
“Põlevkivielektrijaamade sulgemine ilma piisava hulga alternatiivsete juhitavate energiatootmisvõimsusteta suurendab energiajulgeoleku riske.”
Riik loobub liiga kergekäeliselt põlevkivi kasutamisest, mis toob kaasa terve rea probleeme. Põlevkivielektrijaamade sulgemine ilma piisava hulga alternatiivsete juhitavate energiatootmisvõimsusteta suurendab energiajulgeoleku riske. Lisaks loob põlevkivi kaevandamine ja töötlemine töökohti ning toetab kohalikku majandust, sealhulgas seotud tegevusalasid. Selle tegevuse lõpetamine tähendab töökohtade kadumist, maksutulude vähenemist ning piirkondlikku majanduslangust.
Eesti energiastrateegia keskendub suuresti ühele eesmärgile, kasvuhoonegaaside netoheite vähendamisele nullini. Põhirõhk on süsinikdioksiidil (CO₂). Kliimapoliitikat käsitledes ei saa aga eirata globaalset konteksti.
Hiina on maailma suurim CO₂ heitmete tekitaja, andes ligikaudu kolmandiku kogu maailma heitmetest. Igal aastal paisatakse seal atmosfääri ligi 12 miljardit tonni süsinikdioksiidi. Võrdluseks, et Eesti heitmed ulatusid 2022. aastal umbes 10,8 miljoni tonnini, seda on sadu kordi vähem.
Sellises mõõtkavas ei mõjuta ükskõik milline heitmete vähendamine Eestis praktiliselt üldist atmosfääri seisundit. Olenemata sellest, kas me oma heitmeid vähendame või mitte, kujundavad globaalset pilti suured tööstusriigid, eelkõige Hiina ja India.
See ei tähenda loomulikult, et keskkonnaküsimusi võiks eirata. Seda enam, et elaniku kohta on heidete tase Hiinas ja Eestis peaaegu sama: umbes 8,5 tonni CO₂ inimese kohta aastas Hiinas ja 8,3 tonni Eestis.
Vajame globaalseid reegleid
Probleem ei seisne üksikutes riikides, vaid globaalsete, ühtsete ja õiglaselt kehtivate reeglite puudumises. Kui maailm ei jõua ühisele arusaamale ega hakka tegutsema koordineeritult, jäävad kliimaeesmärgid pelgalt deklaratsioonideks. Sellest vaatenurgast on Eesti mõju globaalsele kliimale äärmiselt piiratud.
Kliimapoliitika, taastuvenergia ja “roheline” mõtteviis on kahtlemata olulised, kuid liiga sageli käsitletakse neid küsimusi ühekülgselt, jättes tähelepanuta majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse. Uusi tehnoloogiaid ei rakendata täiel määral ning otsuseid tehakse ilma tegelikke mõjusid piirkondadele ja inimestele piisavalt arvesse võtmata.
Lõppkokkuvõttes ei ole riigi peamised ressursid üksnes eesmärgid ja strateegiad. Need on inimesed ja loodusvarad. Kliimapoliitika peab olema kujundatud nii, et säilitada mõlemad.