Kogu Eesti majanduslikku ebavõrdsust ja regionaalseid erinevusi püütakse parandada üheainsa arvuga. Mitte reformide, investeeringute ega oskuste kaudu, vaid palgalehel oleva arvuga.

Kuri tööandja, kes ei taha palka maksta

Kujutlus kurjast tööandjast, kes hoiab palga võimalikult madalal, ei kirjelda ammu enam majandusreaalsust. Enamik ettevõtteid maksab palku nii palju, kui ettevõtte loodav väärtus võimaldab ja turg nõuab. Inimesi hoitakse tööl mitte käsu, vaid tähenduse, arengu ja konkurentsivõimelise tasuga. Kui palk jääb madalaks, on see enamasti seotud madala tootlikkuse ja väikese lisandväärtusega, mitte pahatahtliku sooviga maksta vähem.

Eestis on palju tugevaid ettevõtteid ja sektoreid, kus palgad ületavad Euroopa keskmist. Need ettevõtted maksavad head palka mitte sunduse tõttu, vaid seetõttu, et nad konkureerivad talentide pärast ja suudavad luua kõrge lisandväärtusega toodet või teenust.

Vasakpoolne mõttelaad käsitleb alampalka sageli moraalse vastasseisuna tööandja ja töötaja vahel. Justkui oleks võimalik poliitilise instrumendiga see vastasseis kõrvaldada ja lahendada ebavõrdsus. Küsimused, kust raha päriselt tuleb ja kes kulu kinni maksab, jäävad sageli tagaplaanile.

Jaak Aab räägib õiglasest palgast ja sisetarbimise kasvust, eeldades, et kõrgem palk jõuab tarbimise kaudu majandusse tagasi.

See eeldus peab paika ainult siis, kui ettevõtted suudavad samal ajal jätkata tootmist ja teenuste pakkumist. Kui aga ettevõttel ei jää pärast palgakulusid, makse ja kallinenud sisendhindu ruumi investeerimiseks või isegi tegevuse jätkamiseks, ei sünni ei tootlikkuse kasvu ega uusi töökohti. Sellisel juhul katkeb majandusring: esmalt kaovad ettevõtted, seejärel kaob ka tarbimine, millele palgatõus pidi toetuma.

Palgad saavad kasvada siis, kui kasvab tootlikkus ja ettevõtetel on ruumi investeerida, palgata ja inimesi hoida. Kui palgakasv surutakse peale ilma tootlikkust kasvatamata, ei teki rohkem väärtust, tekib vähem töökohti. See ei ole sotsiaalne õiglus, vaid halb majanduspoliitika.

Väikeettevõtja ei ela mugavustsoonis

Väike restoran Võrumaal, pood Valgamaal või remonditöökoda Saaremaal ei hoia palku madalal mugavusest. Neid piiravad käive, marginaalid ja kohalik ostujõud. Iga kuu tehakse arvutust, kas jätkub raha palgaks, üüriks, elektriks ja tooraineks.

Kui alampalk kujundatakse Tallinna ja avaliku sektori keskmise palga järgi, aga rakendatakse ühtemoodi kogu Eestis, ei ole see samm “madala palga lõksust välja”, vaid väga konkreetne risk, et ettevõtja Tartust ja Tallinnast eemal annab alla.

Seda arutelu peetakse ajal, mil hinnad on kõrged, maksukoormus kasvanud ja lisandumas on uued maksud ja aktsiisid. Ettevõtete kulubaas on surve all mitmest suunast korraga. Alampalga tõus ei tule tühjale lehele, vaid lisandub kihina juba tehtud otsustele, mõjutades otseselt ettevõtete elujõulisust ja töökohtade püsimist.

Praktiline parempoolne vaade

Parempoolne vaade ei eelda ega õigusta madalat palka. Eesmärk on, et inimesed saaksid head ja kestlikku palka. Küsimus ei ole aga eesmärgis, vaid vahendis. Hea palk ei sünni käsust ega üleriigilisest tabelist, vaid sellest, et ettevõttel on võimalik väärtust luua ja töötajaga kokkuleppeid sõlmida.

Praktiline parempoolne lahendus tugineb neljale põhimõttele.

Esiteks ei saa alampalga mõju hinnata ilma palgajaotust mõistmata. Kui alampalka üldse millegagi siduda, siis mediaanpalgaga, mitte keskmisega. Keskmist palka kergitavad vähesed väga kõrge palgaga töökohad, samas kui mediaanpalk näitab, mida teenib tüüpiline töötaja.

Statistikaamet andmetel oli möödunud aasta kolmandas kvartalis Eesti mediaanpalk 1722 eurot ja keskmine brutokuupalk 2075 eurot. Kõrgeim mediaanpalk oli Harju maakonnas (1925 eurot) ja Tartu maakonnas (1768 eurot), madalaim Valga (1354 eurot) ja Võru maakonnas (1358 eurot).

Sama 886-eurone alampalk käitub nende arvude sees väga erinevalt: Tallinnas ja Tartus jääb see alla poole mediaanpalgast, Valgamaal ja Võrumaal ulatub see ligi kahe kolmandikuni. Ühtne number, kuid täiesti erinev raskusaste.

Teiseks peab palgapoliitika peab arvestama piirkondlikke ja valdkondlikke erinevusi. Info- ja sidevaldkonnas ulatub keskmine palk 3646 euroni, majutuse ja toitlustuse tegevusalal jääb see 1366 euro juurde. 

“Kui alampalga otsuseid tehakse ilma nende ettevõtete sisendita, jäetakse kõrvale see Eesti, kus enamik inimesi päriselt töötab.”

Kolmandaks moodustavad Eestis valdava enamuse mikro- ja väikeettevõtted. Just nemad loovad suure osa töökohtadest. Nende igapäevast hingeelu – palgaküsimusi, käibemuresid ja maksusurvet – tunneb kõige paremini Eesti väike ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsioon (EVEA). Kui alampalga otsuseid tehakse ilma nende ettevõtete sisendita, jäetakse kõrvale see Eesti, kus enamik inimesi päriselt töötab ja kus iga palgamuutus tähendab väga konkreetset valikut.

Väikeses ettevõttes ei ole alampalk mingi abstraktne number, vaid iga kuu makstav kulu, sõltumata sellest, kas müük kasvas või kahanes. Tööjõukulu on seal sageli suurim ja samal ajal kõige jäigem kuluartikkel.

Neljandaks peab süsteem arvestama tänapäevase tööturuga. Osaline tööaeg on paljudele teadlik valik ja paljudele ettevõtetele reaalselt vajalik. Kui osalise tööajaga tööle rakenduvad samad jäigad miinimumnõuded ja maksukoormus, jäävad need töökohad lihtsalt loomata. Praktiline lahendus on siduda alampalk ja maksud tööajaga proportsionaalselt, mitte eeldada täistöökoormust kõigi puhul.

Elu muutub kiiremini kui reeglid. Kui reeglid ei kohane, ei kaitse need inimesi ega töökohti, vaid lukustavad nad raamistikku, mis ei vasta enam tegelikkusele.

Kokkuvõtteks

Ka inimeste motivatsioon ei kasva üksnes palganumbrist. Liiga madal palk demotiveerib, kuid pelk palgatõus ei loo tootlikkust ega pühendumust. Inimesi hoiavad tööl tähenduslik töö, autonoomia ja arenguvõimalus. Need tekivad tugevates ettevõtetes ja toimivas majanduskeskkonnas, mitte seadusega kehtestatud palgapiirist.

Riik ei peaks palgakujundamises olema otsustaja rollis. Riigil ei ole võimalik hinnata ettevõtete tootlikkust, sektorite eripära ega piirkondlikke erinevusi. Turg on parim palga määraja, sest ainult turg koondab selle info kokku. Palk on kokkulepe, mitte riigi juhitav projekt.

Alampalk võib olla põrand, kuid see ei tohi muutuda laeks ega poliitiliseks hoovaks. Kui palk kasvab koos väärtuse ja tootlikkusega, muutub majandus tugevamaks. Kui palk kasvab käsu korras kiiremini kui majandus, muutub ta hapraks ja surub töökohti välja just seal, kus neid kõige rohkem vaja on.

Seepärast tuleb 2023. aastal sõlmitud alampalga kasvutempo kokkulepe uuesti lahti võtta. Riik peab taanduma palgakujundaja rollist ja andma vastutuse tagasi tööturule. Palgad peavad kasvama seetõttu, et Eesti ettevõtted on edukad – mitte seetõttu, et üks number nii ette kirjutab.