See hirm on inimlik, aga sageli asjatu. Eesti ühe suurima tööandja, Coop Eesti Keskühistu personalidirektor Kerstin Jaani ütleb otse välja: tihti ei olegi vaja midagi erilist teha – me lihtsalt mõtleme üle. Samas on statistika kurb: töötukassa meetmed, mis on loodud just selliste olukordade lahendamiseks, jäävad liiga sageli kasutamata, sest inimesed lihtsalt ei tea neist.
Kerstin Jaani Foto: Erlend Štaub
Vaatame Coopi kogemuse ja töötukassa võimaluste põhjal, miks tasub suu lahti teha ja abi küsida.
Miks me kardame rääkida?
Kerstin Jaani toob välja peamised takistused, miks tervisemurega inimesed ja tööandjad teineteist ei leia. “Töötajad ei räägi oma murest ja varjavad arsti soovitusi, sest kardavad tööst ilma jääda. Juhid aga ei julge küsida või pelgavad, et nende elu läheb erivajadusega töötajat palgates liiga keeruliseks,” ütleb Jaani.
Tulemuseks on nõiaring: lahti rääkimata olukorrad tekitavad meeskonnas pingeid ja inimene võib valedes tingimustes töötades oma tervist veelgi rohkem kahjustada.
Coopi kogemus: väikesed asjad loevad
Coop Eestis töötab ligi 6000 inimest ja ettevõte on pärjatud kaubandussektori parima tööandja tiitliga juba mitu aastat järjest. Nende jaoks ei ole erivajadusega inimeste värbamine heategevus, vaid reaalne vajadus – olukorras, kus töökäsi jääb turul järjest vähemaks, on oluline anda võimalus kõigile.
Mida nad siis teistmoodi teevad? Kerstin Jaani sõnul on võtmesõnaks kohandamine. See ei tähenda alati kalleid erilahendusi või suuri ümberkorraldusi. “Tihti ei olegi vaja midagi erilist teha – me lihtsalt mõtleme üle,” julgustab personalidirektor. “Sageli on paindlik ja toetav keskkond ning töötaja kuulamine juba täiesti piisav.”