Meil küll toredad lugevad noored, aga nende suhe eesti kirjandusega ja seeläbi kogu eesti kultuuriga on ebamäärane, märgib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
30. jaanuaril on tulekul eesti kirjanduse päev ning ühel päeval on põhjust mõelda eesti kirjanduse, kirjandusõppe ja eesti kirjanike üle tavapärasest rohkem. Kui omal ajal oli kõhklejaid, kas sellist tähtpäeva on vaja, siis nüüdseks on selge, et päeva tähistatakse suurima rõõmuga ning lausa oodatakse pikisilmi.
Selle sooja vastuvõtu kõrval on huvitav vaadata hiljutist lugemisuuringut, millest selgus nii mõndagi üllatavat.
Ootuspärane on see, et 1/3 lugejatest on 50+ vanuses naised. Ent peaaegu sama suur on lugejate hulk 15–24-aastaste hulgas. See üllatas, sest levinud arvamuse kohaselt noored ei armasta lugeda. Kõige nigelamad lugejad on vanuses 35–49. Just see vanusegrupp, kellel meie ühiskonnas on kõige rohkem mõju ja võimu. Võimalik muidugi, et pere, töö ja muu kõrvalt lihtsalt ei jää aega lugeda. Ja selle juurde jõutaksegi tagasi kõrgemas vanuses.
Eesti kirjanduse päeva valguses võiks meid aga isegi rohkem kui lugemise aktiivsus huvitada see, mida ikkagi loetakse. Eriti noorte hulgas. Lugemisuuringust tuleb välja, et 15–24-aastaste seas on ainult umbes 1/3 neid, kes loevad eesti keeles. Teine kolmandik loeb inglise keeles ja kolmas kolmandik mõlemas keeles.
Mida sellest järeldada? Võib enam-vähem kindel olla, et inglise keeles ei loeta võõrkeelde tõlgitud eesti kirjandust. Aga needki, kes loevad eesti keeles, ei pruugi lugeda eesti kirjandust. Niisiis on meil küll toredad lugevad noored, aga nende suhe eesti kirjandusega ja seeläbi kogu eesti kultuuriga on ebamäärane.
Kui võõrandunuks võib äärmuslikematel juhtudel oma kultuuri suhtes võib muutuda, ilmneb vahel näiteks mõne noorega tehtud intervjuust, kus rohkem muretsetakse globaalsete protsesside kui Eesti ja tema rahva kohaliku käekäigu pärast. Rääkimata ideedest nagu Eesti dekoloniseerimine ja valge inimese süü, mille tuim ülevõtmine Lääne-Euroopa koloniaalkultuuridelt ajab Eesti ajalugu tundvat inimest samaaegselt nii naerma kui ka nutma. Ent räägib ometigi ühemõtteliselt, et suhe oma rahvuskultuuriga on nõrk või puudub üldse ning omaks on võetud kellegi teise vaatenurk.
“Noorte kaugenemine eesti kultuurist on vähese sündivuse kõrval meie kõige suurem tulevikuoht kultuurrahvana.”
Nii et võime küll rõõmustada, et noored loevad, kuid haridusliku ja kultuurilise järjepidevuse seisukohast ei pruugi see õieti midagi tähendada. Seetõttu on just eesti kirjanduse päeva eel paslik meenutada, et loetaks eesti kirjandust. Tüvitekste niikuinii, aga ka värsket, kaasaegset eesti kirjandust. Sest noorte kaugenemine eesti kultuurist on vähese sündivuse kõrval meie kõige suurem tulevikuoht kultuurrahvana.
Teame, et võõrsile kolinud perekonnad sulanduvad umbes kolme põlvkonna jooksul teise kultuuri. See on üldjuhul vältimatu. Aga võõrasse kultuuri sulandumine võib toimuda ka meie oma kodumaa pinnal, kui kultuurikokkupuuted on valdavalt välismaist päritolu. Ja nad on, sest sotsiaalmeedias ollakse niikuinii suurem osa ajast mitte-Eestis. Kui lisandub inglise keeles või valdavalt tõlkekirjanduse lugemine, siis kus see Eesti ennast noortele ilmutab? Kultuur elab kõige selgemini keeles ja meie keele ja mälu parim kandja on eesti kirjandus.
Sellepärast on jätkuvalt täiesti arusaamatu, mida mõeldakse haridus- ja teadusministeeriumis, kus koolide õppekäikude uuendatud juhendis ei muudetud ära nõuet, et nende korraldamisel ei tohi lapsevanematelt raha küsida. Tasuta õppekäigu peab tagama kool, kus tuleb senisest “targemini majandada”, lisatoetust pole riigilt loota.
See on täiesti kultuurivaenulik hoiak, millega teadlikult ja tahtlikult võõrandatakse noori eesti kultuurist. Siiani ju kõik toimis. Aga otsus jätta kooli ülesandeks kõigi muuseumide, etenduste, kontsertide jt õppekäikude rahastamine on lihtsalt eluvõõras ja võiks öelda ka, et lausa õel. Kannatajad on lapsed ning eesti rahvuskultuur, millega lapsed hakkavad märkimisväärselt vähem kokku puutuma. Kardan, et neid otsuseid teevad inimesed vanuses 35–49, kes ise on lugemisest loobunud.
Ajas, mil iga päev räägitakse aina süvenevatest vaimse tervise häiretest noortel, võiks teadvustada, et kultuuriline kuulumistunne on selles ärevas maailmas üks tugisammas, mis aitab noorel oma minapildiga paremini toime tulla. Kui seda kuulumistunnet ei paku meie kultuur, siis leitakse see mujalt.
Imelik küll, kuidas just seda kuulumistunnet ehitama pidav ministeerium tegeleb hoogsalt kultuurilise turvatunde lõhkumisega. Haridusminister Kristina Kallas on küll lahkelt lubanud jätta eestlastele kandle ja pastlad, aga tundub, et äkki ei jää sedagi.
Saabuva eesti kirjanduse päeva puhul võiksime eesti kirjandust lugedes mõelda sellegi üle, mis on see, mis teeb meist eestlased.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.