Ehitus on sealmaal, et silla lähikonna tänavad on suurelt jaolt uuendatud ja üks sillapool sedavõrd valmis, et 23. jaanuaril plaanib ehitaja sinna liikluse peale suunata ning alustada ka n-ö Peipsi-poolse sillaosa remonti.
Selle taustal mõjusid ilmselt paljudele külma dušina Tartu linnavolikogu majanduskomisjoni esimehe Verni Loodmaa sõnad ajalehele, et «kindlasti ei ole nii, et sellist silda läbi erinevate diskussioonide olemegi tahtnud».
Loodmaale omakorda mõjus külma dušina teada saamine, et sild on hoolimata tohutust eeltööst saanud nii kitsas, et liiklusohutuse tagamiseks ajutise liikluskorralduse ajal tuleb kehtestada piirkiiruseks 30 kilomeetrit tunnis. Kui sild valmis, jääb kiiruseks 40 kilomeetrit tunnis.
Päris mõru lugu, kui niisuguse kulutuse järel tuleb esitada kahtlus, kas valmis tehtud lahendus üldse kõlbab ja kas midagi tuleb muuta.
On ikkagi päris mõru lugu, kui niisuguse kulutuse järel tuleb esitada kahtlus, kas valmis tehtud lahendus üldse kõlbab ja kas midagi tuleb muuta. Ning et kes siis vastutab, kui ei kõlba. Sest suhtumisega, et maksumaksja raha on nagu hein, küll see tagasi kasvab, ei tohiks leppida.
On suurepärane, kui uuendatud sild annab jalakäijate ja ratturitele mõnusamad liikumisvõimalused. Vana sild oli nende vaates tõesti purre. Aga kui alalhoidlikumad autojuhid ja bussijuhid end sillal liigeldes ohustatud tunnevad, on vähe teadmisest, et kõik vastab standardile, nagu on seni kaljukindlalt kinnitatud. Uue silla pärast tahaks ikka tunda uhkust, mitte hirmu.
Kuid tõe kriteerium olevat praktika.