Arhitektuuriloolane Karin Hallas-Murula pani kaante vahele arhitektide Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni lood. Hallas-Murula rääkis kultuurisaatele “OP”, et mehed annavad tandemina suurepärase ettekujutuse, milline oli Eesti-aegne arhitekt.
Habermann ja Johanson kujundasid suure osa 20. sajandi esimese poole Tallinnast. Projekteerisid nad peaaegu kõike: elamutest kabeliteni, koolimajadest vanadekodudeni, kioskitest pangahooneteni. Riigikogu hoonest rääkimata.
Mastaapse kaksikmonograafia kokku pannud Hallas-Murula usub, et ühel aastal sündinud, mitut haridusasutust koos väisanud ning isegi oma 50. juubelit koos tähistanud arhitektid olid pigem sõbrad kui konkurendid. “Vanad head sõbrad. Konkurentsi nende vahel peaaegu et ei olnudki, sest mõlemad olid nii hõivatud suurte tellimustega, mida tuli järjest,” selgitas Hallas-Murula.
Habermanni ja Johansoni käe läbi ärkasid muu hulgas elule Ristiku koolimaja, Lenderi koolimaja, Prantsuse lütseum, keskhaigla, tuletõrjehoone ning palju kortermaju Politseipargi ümbruses.
Pronksi tänav 10 ja Gonsiori tänava ristmikul asub 1939. aastal ehitatud kuuekorruseline korterelamu, mis sai elavat vastukaja. “See koosneb tegelikult kolmest erinevast majast. Korterite vajadus oli väga suur pärast esimese maailmasõja lõppemist ja hakati projekteerima suuremaid kortermaju, mille korteri suurus ei tohtinud olla üle kolme toa, sest see oli riigilaenu põhimõte,” selgitas arhitektuuriloolane.
“Selle maja puhul on näha, et ta on natuke vahepealne. Siin on juugendist pärit dekoreerimise traditsiooni veel näha, aga teisest küljest on kõik juba liikumas ühtlase rütmi ja natuke rangema fassaadikujunduse poole. See oli üleminekuaeg, kus liiguti funktsionalismi suunas,” lisas ta.
Esimene rõhutatult funktsionalistlik koolimaja oli n-ö Lenderi koolimaja, tänane Tallinna kesklinna vene gümnaasium, mille projekteeris Herbert Johanson. “Seda oli raske rõhutada, sest koolimajade projekteerimisel olid omad reeglid, siis tegi Johnson sinna jõulise, funktsionalistliku, moodsa elemendi nagu seda on klaastrepikoda. Iseenesest on tegu tagavaratrepiga. Sellist uhkust ja kalidust poleks isegi vaja olnud, aga väljast vaadates on ta siiski selle koolimaja kõige äratuntavam element, millist teist Eesti koolides ei ole.”
Kindlasti oli ka inimesi, kes neid uuendusi koledaks pidasid. “Nii oli see ka Euroopas. Nii kui hakati tegema lamekatusega funktsionalistlike maja, siis esimene hakkasid protestima katusetegijad ja katusekivide tootjad, sest nende tööpõld oli äkitselt jõuliselt ahenemas. Nende protestid olid väga ägedad. Meil kajastusid samad asjad. Ühest küljest tahtsime väga moodsad olla, aga teiselt oli küsimus, kas peaksime seda ikka järgima,” rääkis Hallas-Murula ning lisas, et arhitektidest räägiti ka ühiskonnas.
“Eriti Habermannist. Kui Habermann tuli Tallinna linnavalitsusse tööle juba 1914. aastal ehk tsaariajal. Loodi uus amet linnaplaneerimise arhitekt. Habermann paisits seltskonnas ikka väga silma. Ta oli väga hea jutuga, väga heade teadmistega, tal oli seotud kunstiseltsi ja teatritega, oli komisjonides ja nõukogudes,” selgitas Hallas-Murula.
“Johanson oli tüübi poolest ääretult teistsugune. Pigem veidi endasse sulgenud. Seltskondlikest koosviibimisest räägitakse ikka seda, et Johanson eelistas istuda nurgas, popsutada oma piipu ja mitte midagi teha. Teisest küljest oli ta ääretult töökas. Tema töövõimest on mälestusi. Nad olid vastandid, aga mingis mõttes nad lausa ideaalselt täiendavad seda ettekujutus sellest, milline võis olla Eesti aja arhitekt. Ta võis olla suur seltskonnainimene ja teisest küljest korralik perekonnainimene, kes ehitab endale kolm maja ja sõidab Buickiga.”