Me oleme andnud inimestele killukesi eri teadusaladelt, ent pole hoolinud sellest, kuidas need killud peaks õppija peas moodustama terviku. Foto: Getty
Minu kooliskäimise ajal räägiti seal sellest, et Lenin on kõigi laste isa ja meil on happevihmad. Päris paljud minuealised otsustajad on suutnud end selle esimese väite osas ümber harida ja mõned mõistavad isegi, et vahel võib peres olla ka kaks isa. Väga paljude otsustajate jaoks on aga keskkonda puudutav haridus jäänudki nõukogude keskkooli aegsele tasemele. See ei ole enam aktsepteeritav.
Ökoloogilisest kirjaoskusest on Eestis ootamatult saanud hambutu hammasratas. Ta justkui käib veel omaette ringi, aga suuri protsesse mõjutama enam ei ulatu. Üha enam räägitakse oksüümoronidest nagu rohepööre, kliimaneutraalsus, roheline majanduskasv, millel puudub igasugune side eesmärgiga hoida Maa elukeskkonda inimesele sobivana. See on osav spinn senise majandumudeliga jätkamiseks, millele on andnud oma hoo USA-s viimase aasta jooksul jõuliselt käivitunud lühinägelik majanduskasvu ideoloogia koos loodusressursside jõuga krabamisega. Sellist “kel jõud, sel õigus” käsitlust oleme näinud mitmetes ulmefilmides ja -raamatutes, kus kirjeldatakse praeguse mugava maailmakorralduse kokkukukkumist ning sellele järgnevat kaost. Ulmeraamatutesse oleks võinud need stsenaariumid jäädagi.
