On üks mõte või pigem ideoloogia, mille võtab kokku koondnimetus avatud rahvuslus. Avatud rahvusluse eestkõneleja ütleb, et “eestlane võib olla igaüks, kes end siin kodus tunneb, keelt valdab ja eestlane olla tahab.” Ta võib oma arvamust põhjendada nii: “Avatud ja enesekindla Eesti kultuuriruumi loomine on kergem, kui eestlust liiga kitsalt ei piirata ega häbeneta.”
Kas niisuguse hoiakuga tuleks nõustuda? Selle üle saab arutleda mitut moodi, aga siinses kirjutises vaatan ainult ühte argumenti. See argument on avatud rahvusluse vastu.
Et mitte jääda kinni Eesti konteksti eripäradesse ja et mõttekäigu olemus tuleks paremini välja, pöörame avatusekaitsja väite ümber. Mõtleme end eestlastena mõnda kaugesse paika. Kujutlegem näiteks Sahara kõrbe sügavustes asuvat riiki, mille nimi on Tuareegia. Praegu säärast riiki pole, kuid tuareegid on päriselt eksisteeriv mitmemiljoniline rahvas, kellel on aegade jooksul olnud oma poliitilised olemisvormid, sultanaadid ja konföderatsioonid.
Kujutlegem, et ajaloo käigus on lõpuks tekkinud püsivate piiridega iseseisev Tuareegia riik ja sellest on saanud paik, kus on üht-teist toredat, nii et ühes eestlases tärkab soov sinna elama asuda.
Küsimus on nüüd, kas sel eestlasel oleks alust loota, et Tuareegias kehtiks avatud tuareegluse põhimõte, mis ütleb: “Tuareeg võib olla igaüks, kes end siin kodus tunneb, keelt valdab ja tuareeg olla tahab, ka siis, kui ta näeb välja teistest erinev või räägib keelt aktsendiga.” Ja seda põhimõtet põhjendataks, öeldes, et “avatud ja enesekindla Tuareegia kultuuriruumi loomine on kergem, kui tuareeglust liiga kitsalt ei piirata ega häbeneta.”
Minu arvates ei oleks eestlasel vähimatki alust Tuareegiast midagi sellist tahta. Alust on tahta vaid põhilisi inimõigusi. Keegi ju ei käsi Tuareegiasse elama asuda, sinna minnakse lihtsalt otsima midagi toredat. Isegi kui ei mindaks otsima midagi toredat, vaid oldaks pagulane ja põgenetaks küüditamise eest, ikkagi on arusaamatu, miks peaks tuareeg oma rahvuslust eestlaste tõttu kohendama.
Ühe põhipõhjuse, miks ma ei suuda kujutleda, et võiksin eestlasena tahta osa saada avatud tuareeglusest – võiksin tahta “hakata tuareegiks” selles mõttes nagu räägitakse “eestlaseks hakkamisest”–, saab sõnastada vaikiva teadmise mõiste abiga.
Vaikiva teadmise mõiste tegi teadusfilosoofias 1950. aastate lõpul tuntuks Michael Polanyi. “Me teame rohkem, kui me suudame öelda” on tema põhitees. Teadusfilosoofias kuulub selle teesi juurde palju spetsiifilisi mõtteid, aga need pole praegu olulised. Me saame vaikivast teadmisest kõnelda ka teistes kontekstides, sealhulgas lihtsalt üksikisiku, mitte ainult teadlase puhul, ja me saame sellest kõnelda ka rahvaste puhul.
Niihästi üksikisikute kui ka rahvaste puhul täiendaksin Polanyi teesi ainult mõne omadussõnaga. Mitte lihtsalt “Me teame rohkem, kui me suudame öelda”, vaid “Me teame määratult palju rohkem, kui me suudame öelda”.
“Osa neist teadmistest on triviaalsed ja tillukesed, nad võivad puudutada seda, kas putru süüakse kahvli või lusikaga ja kuidas sõita jalgrattaga.”
Võtame alustuseks üksikisiku. Kui olen maailmas elanud 65 aastat, nagu juhtumisi on, siis usun küll, et mul on määratult palju rohkem igasuguseid teadmisi, kui iial on võimalik sõnadesse panna. Osa neist teadmistest on triviaalsed ja tillukesed, nad võivad puudutada seda, kas putru süüakse kahvli või lusikaga ja kuidas sõita jalgrattaga. (Olgu kõrvalepõikena öeldud, et jalgrattasõiduoskusse puutuv teadmine on üks filosoofide lemmiknäide vaikiva teadmise kohta.)
Teises äärmuses on väga abstraktsed, väiksemad ja suuremad teadmisekillud teoreetilisest füüsikast ja filosoofiast. Seal vahel on teadmised ilmast, kirjandusest, filmidest, mitmesugustest elusituatsioonidest. Iga inimene, ka juba kahekümneaastane, valdab tohutul hulgal igasugust teadmist, ehkki ta ei suuda sellest enamikku sõnadesse panna. Suure osa ajast võib selline teadmine olla uinuvas olekus, ent sobiva olukorra tekkides aktiveerub.
Rahvusesse ja kodumaasse puutuv vaikiv teadmine on eestlaste puhul laiali laotunud üle umbes miljoni üksikisiku. Tervikuna on see muidugi veel hiiglaslikum kui ühele inimesele elu jooksul kogunev vaikiv teadmine.
Vaikiva ajalooteadmise esimesi algeid antakse edasi mõtte-, fakti- ja hinnangupudemetes, mida vanemad poetavad lastele söögilauas või mis sisalduvad lasteraamatutes. Sealtkaudu tekivad udused ettekujutused muinasajast, ristirüütlitest, Vene impeeriumist, Eesti Vabariigist, Siberisse saatmisest, dissidentidest.
Vaikivat teadmist võib endas kanda irooniline näoilme, mis ilmub koolitunnis õpetaja näole, kui ta ütleb oma õpilastele teatud ettenähtud lauseid. See võib sisalduda viisis, kuidas reageeritakse rahvarohkesse mereranda ilmuvatele roosas kombinees prouadele.
Ükskõik kas rääkida ajaloolisest mälust, kollektiivsest teadvusest või vaikivast teadmisest, see miski, mida ma silmas pean, minu arvates mängib ja peabki mängima mõistlikus poliitilises elukorralduses rolli.
Kui tuua üks näide, siis Eesti elukorralduse suurimad mured seostuvad juba pikka aega Venemaaga. Julgen arvata, et igal eestlasel eraldi ja eesti rahval tervikuna on tohutu hulk teadmisi ja tarkusi Venemaa kohta. Eks just seda ongi viimasel ajal, Ukraina sõja kontekstis, sageli väidetud: et sündmuste käik on näidanud, et eestlastel on selle kohta rohkem tarkust ja tunnetust kui vanematel ja võimsamatel Lääne-Euroopa ühiskondadel. Ning ma ei usu, et see tarkus ja tunnetus oleks esitatav mingi kindlapiirilise väidetekomplektina, mille võiks siis vormistada nii-öelda Venemaa käsiraamatuks, nii et ka tuareeg saaks selle mõne aastaga selgeks õppida ja seejärel Eesti elu kõigis tahkudes osaleda.
Tulleski nüüd tagasi tuareegide juurde, küsigem, missugune võiks tuareegide ühiskonnas olla selline vaikiv ajalooteadmine, mis mängiks Tuareegias sama suurt rolli kui Eesti elus mängib Venemaa-teadmine. Kas oleks ka neil mõni selline rahvas või riik, kes niisama suurel määral determineeriks nende poliitika arutlusi ja realiteete kui Venemaa determineerib Eesti puhul? Ja küsimus sellistest poliitika suurtest determinantidest pole ainuke küsimus, mis tekib.
Kui eestlane, kes tahab Tuareegiasse asuda, oleks noor, võiks ta ehk viiskümmend aastat tuareegide juures elada ning sel juhul saaks vaikivast teadmisest mõnevõrra osa. Ehkki kõik see, mis inimese teadvusse imbub lapseeas ja koolipõlves, jääks tal ikkagi saamata.
Võib muidugi lugeda ka läbi hulga raamatuid, mis annavad asjadest natuke aimu. Sealt saab teada, et tuareegid austavad väga naisi – aga neil on kastisüsteem ja nad on iidsetest aegadest pidanud orje; et nende islam on leebe – aga oma iseseisvuspüüdlustes on nad sõlminud liite kõige hullemate äärmuslastega; et prantslased rõhusid neid – aga pärast prantslasi hakkasid teised Aafrika riigid neid veel raskemini rõhuma.
Ent kuidas see kõik omavahel kokku klapib ja mismoodi peaks seda ajaloolist tausta arvestama nüüdne Tuareegia, oleks väga keeruline öelda. Ka tuareegil endal, kuid eestlasel juba ammugi.
Minu arvamus on, et inimene, kes tuleb paekivistelt loopealsetelt, Vargamäelt, laulupidudelt ja NATO viiendast artiklist, vaevalt suudab poliitilise elu vallas midagi mõistlikku ütelda nomaadlikule kõrberahvale. Nende maastikud, tavad, tarkused, kokkupuuted teiste rahvastega on olnud niivõrd teistsugused.
Eestlane teab kõrbest ja kaamelitest sama palju kui tuareeg reheahjust ja vastlasõidust. Seevastu avatud rahvusluse eestkõneleja nähtavasti arvab, et riigi poliitiline elukorraldus ei tohigi kuigivõrd sõltuda ajaloost. Mälu, kollektiivne teadvus, vaikiv ajalooteadmine ei mängi ühiskonnaelus rolli või selle roll on teisejärguline.
Kõnelemine ajaloost ja vaikivast teadmisest võib kõlada rahvuskonservatiivuse moodi, aga pole siiski sama asi. Rahvuskonservatiivsed hoiakud kipuvad tänapäeval (mitte ainult Eestis, vaid ka mujal) mingitel segastel põhjustel seostuma niinimetatud kristlike väärtustega.
Ma olen rahvuslane, kuid mulle ei sobi liiga traditsioonilised pereväärtused, luterlus, katoliiklus ja muu taoline, millest konservatiivid varem või hiljem juttu teevad. Vaikiva teadmise mõiste tähtsustamine liigseid religioosseid ja moraalseid kohustusi kaasa ei too, aga sellest siiski järeldub piisavalt palju, et mitte olla avatud rahvuslane.
Eestlane ei saa hakata tuareegiks ja tuareeg ei saa hakata eestlaseks. Aga kuigi oma kirjutises valisin taustsüsteemiks kauge ja eksootilise rahva, arvan, et tegelikult eestlane ei saa hakata isegi mitte lätlaseks ja lätlane ei saa hakata eestlaseks. Küll aga saavad niihästi tuareeg kui lätlane hakata eestirahvuslaseks, ning eestlane ja lätlane saavad hakata tuareegirahvuslaseks.
Olla eestlane ja olla eestirahvuslane on eri asjad. Ma ise olen niihästi eestlane kui eestirahvuslane kui tuareegirahvuslane – aga ka lätirahvuslane ja enamiku muude rahvuste rahvuslane –, nii et minu puhul need eri asjad sulavad juhuslikult kokku ja on selle võrra lihtsam.