Edasi värske sügisnumbri kaanel loob meeleolu noore kunstniku Anu Jakobsoni “Galaxy cat”. Alljärgnevas lühiintervjuus räägib kunstnik nii kassipildi sünnist kui ka sellest, milline kunst temal endal vere vemmeldama lööb.
Meie sügisnumbri juhtmõte on “noor veri vemmeldab”. Mis sulle selle väljendiga seostub?
Ma vist pole kunagi kasutanud väljendit “veri vemmeldab”, mis on imelik, sest see läheb üsna hästi kokku sellega, kuidas oma loomingusse suhtun. Minu jaoks tähendab see ihalemist millegi elust suurema järele. Ja selle sõna vägivaldne alatoon viitab ohverdusele või enesehävituslikkusele, mis sellega kaasneb. Noorena on need eesmärgid ilmselt naiivsed ja ebarealistlikud, kuid selle võrra erakordsem on tulemus, kui miski päriselt õnnestub.
Esikaanel on sinu varasem töö “Galaxy cat”, mis meile tundus väga sobilik valik. Räägi palun selle sünniloost.
“Galaxy cat” on tegelikult 2010ndate keskel levinud pildi järgi tehtud. Mäletan, et kui olin 12, siis olid hästi populaarsed sarnased pildid kassidest kosmose taustal, vuntsid, prillid ja muu hipsteritemaatika. Ma arvan, et selle ajastu esteetika on minu generatsiooni seas oma nostalgiaga populaarsust koguv, kuna internetitrendide tekkel ei saanud me neist finantsilise piiratuse tõttu ise osa võtta, ja nüüd elatakse seda uuesti läbi tarbimise kaudu. Või kunstis kujutamisega, nagu sel maalil.
Levila tituleeris sind Eesti kuulsaimaks kunstnikuks TikTokis, sest sind jälgib sotsiaalmeedias 170 000 inimest üle maailma. Mis sinu arvates selle edu taga on?
Et teada saada, miks mind nii suur hulk inimesi jälgib, tuleks ilmselt neilt endilt küsida, mida nad mu kunstis näevad. Minu enda parim pakkumine on see, et ma ei võta ennast liiga tõsiselt. Samas oma tööd võtan küll. Olles kunstnikuna ja sotsiaalmeedia tarbijana samal tasandil, ei teeskle ma midagi sellest rohkemat.
Mu eesmärk on olla radikaalselt aus selle suhtes, mis mulle meeldib. Lähtuda liigisiklikkusest. Ja võimalik, et sel viisil võib jõuda kollektiivse kultuuriteadvuse tasandile, kuna kellegi soovid ega ihad pole unikaalsed. Seega usun, et tõmme teatud teemade ja esteetika poole on ühine ning minu eesmärk on seda vahendada.
Rääkides kunstist, siis mis sinu vere heas mõttes vemmeldama paneb? Milline on sinu silmis hea kunst?
Kunsti, millega ma resoneerinud olen, läbib alati mingisugune vaimne otsing. Või ruum, mida näiteks mõni teos jätab selle tekkimiseks. Tööd, mis suudavad arutleda sügavamal tasandil, viisil, mis on kättesaadav, kas siis igapäeva universaalsete mustrite või arhetüüpsete sümbolite kaudu. Umbes sama, mida ma ise saavutada üritan. Tahan olla defineeritud nende omaduste järgi, mida ise armastan.
Kui oleks sinu teha, siis mida ja miks võiks Eestis teha teistmoodi, et muuta meie elu paremaks?
Ilmselt kui ma oskaks sõnades väljendada, kuidas ühiskonda parandada, siis ma ei oleks maalikunstnik.