Oleme näinud, mis on Gröönimaa ümber viimastel nädalatel rullunud. Kas me saame selles olukorras tegelikult enam loota ameeriklastele, kes on olnud NATO heidutuse põhilised tagajad? Mis nüüd edasi saab?
Ma usun, et meile kõigile peaks olema selge see tohutu tegemata töö siinpool Atlandi ookeani. Euroopa häda on juba 35 aastat see, et me ei ole keskendunud enda kaitsele.
Kui vaatame Lääne-Euroopa kaitsekulutusi külma sõja ajal, siis need olid umbes seal, kuhu meie Eestis oleme praegu jõudnud – neli protsenti. Me oleme elanud rahudividendi illusioonis – see on muide termin, mille andis meile George Bush vanem (USA toonase presidendi käsitluses sai külma sõja lõppemise järel vabanevaid kaitseressursse kasutada teistes valdkondades, kuid USA jäi globaalse julgeoleku tagajaks – toim.).
Nüüd oleme olukorras, kus meil on alaarenenud kaitse ja sõltume väga USA-st. Me ei saa öelda, et USA ei oleks meid selle pika aja jooksul takistanud autonoomset kaitset arendamast. See oli üks suurimaid välispoliitilisi lahinguid Ameerika ja Euroopa vahel 1998. aastal, kui Euroopa Liit võttis vastu otsuse nimega Saint-Malo deklaratsioon (4. detsembril 1998 Saint-Malos vastu võetud ühisavaldus pani aluse Euroopa Liidu ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale. Lepiti kokku, et Euroopa Liidul peab olema võimekus kasutada sõjalisi jõude, kui NATO tervikuna ei soovi või ei saa sekkuda – toim.), et hakkame julgeolekuküsimustega Euroopas lõpus ise tegelema. Siis oli suuri-suuri pahandusi. Ameerika küsis: kuidas te julgete?
Aga nüüd on USA uus juhtkond väga selgelt Euroopa-vastane. Kui loeme nende rahvuslikku julgeolekustrateegiat, mille nad üllitasid detsembri keskpaigas, siis seal on, kui just mitte vaenlane, siis põhiline oponent Euroopa, kes sai kõige rohkem kriitikat. Minu arvates ei ole Euroopa seda kriitikat ega olukorda tõsiselt võtnud.
Kui vaatame NATO peasekretäri Mark Ruttet – ta räägib siin issist (Rutte nimetas Donald Trumpi isakeseks NATO viimasel tippkohtumisel – toim.) ja ütles nädala alguses, et kõik on täitsa korras. Ometi kohtusid sel nädalal Gröönimaa ja Taani välisministrid USA asepresidendiga ja nad olid pärast kohtumist süngete nägudega.
See näitab, et me ei ole piisavalt tõsiselt võtnud seda, mis praegu Euroopa-USA suhetes toimub. Ma võin lisaks öelda, et see on suur muudatus USA poolt, ega Euroopa ei ole seda alustanud.
Siit edasi on väga palju vaja teha. See ei tähenda ainult suure, sajatuhandese kaitseväe ülesehitamist (Euroopa Liidu kaitsevolinik Andrius Kubilius tegi möödunud nädalal sellise ettepaneku – toim) – seda tuleb loomulikult teha –, vaid selleks, et Euroopa oleks autonoomne ja iseseisev, on vaja teha väga suuri reforme Euroopa Liidu sees.
Euroopa Liidu kohta öeldakse tihti, et tegemist ongi rahuprojektiga ja jätame kõik kaitsmise teemad NATO kanda. Euroopa Liidu sees peaks toimuma ju enne ka mingi sisuline struktuurne pööre? Praegusele ülesehitusele pole võimalik operatiivset kaitsekoostööd tegelikult lisada?
Võib-olla esimene asi, mida oleks vaja, on julgeolekunõukogu, kus neid küsimusi pidevalt arutataks, nii nagu USA-s on rahvuslik julgeolekunõukogu, kus eksperdid on pidevalt kursis toimuvaga. Sellised nõukogud on ka mitmes Euroopa riigis, tõsi küll, mitte Eestis.
Kuid laiemalt on meil vaja teha palju olulisemaid reforme. Ütleme nii, et meie esimesed sammud on nüüd tehtud selle laenuga, mis on pakutud relvade ostmiseks. See on teretulnud, aga me peame korvama puudujäägid Euroopa Liidu struktuuris.
Esimene neist oleks kindlasti ühine, ühendatud kapitaliturg, mis võimaldaks meil palju rohkem investeeringuid saada. Me võime paigutada neid investeeringuid kõrgtehnoloogiasse, sest tegelikult me ei sõltu ainult Ameerika relvatööstusest või sõjaväest, vaid me oleme täielikud sõltlased just Ameerika tehnoloogiast. Nad ise teevad nalja Euroopa tehnoloogilise mahajäämuse üle. Kõik, mida me kasutame kõrgtehnoloogias, tuleb ju Ameerikast.
Teiseks peame ületama vastuseisu ühise laenuvõtmise suhtes. Mitmed liikmesriigid on olnud sellele vastu aastakümneid. Oleme Euroopas kaks korda seda teinud: üks kord oli koroonakriisi ajal ja teine kord vahetult enne möödunud jõule, kui Euroopa Liit – ilma Ungarita loomulikult – otsustas võtta 90-miljardilise laenu Ukraina abistamiseks pärast seda, kui Belgia takistas Eurocleari halduses olevate Vene rahade jagamist.
Venemaa külje all olevad pisiriigid on eriti keerulises olukorras. Oleme ausad, Euroopas ei ole ju mingit garantiid, et võimule ei tule Trumpi väikesed koopiad, kes käituvad riigijuhtidena egoistlikult. Ungari ei jää kindlasti erandiks, vaatame kasvõi rahvuslike erakondade populaarsust Suurbritannias või mõnes teises riigis. Nüüd me oleme peata ja ei tea kelle poole üldse vaadata. Euroopa ühtsus võib samamoodi meie silme all kildudeks kukkuda ja me pole selleks valmis.
Slovakkia ja Tšehhi on juba poolel teel sinnapoole. Jah, me oleme keerulises olukorras, aga selline on elu ja me peame sellega tegelema. Halada pole mõtet.
Mina isiklikult pooldaksin artikkel 7 (Euroopa Liidu lepingu artikkel 7 on mehhanism, millega EL saab reageerida liikmesriigipoolsele EL-i põhiväärtuste rikkumisele – toim.) rakendamist riikide puhul nagu Ungari, kuna nad liiguvad sisepoliitiliselt autoritaarsuse suunas.
See on probleem, mis eksisteerib igasugustes liitudes. Peaksime võtma ennast kokku ja defineerima asjad, kus kehtib kvalifitseeritud häälteenamus, mitte ühehäälsus, mis võimaldab sellist blokeerimist.
Praegu on Euroopa riigid Gröönimaa küsimuses kasutanud tohutut laveerimisdiplomaatiat USA praeguse administratsiooni suhtes. Lootus on, et äkki ameeriklased unustavad selle teema ja muud ebameeldivad asjad ära. Kas selline diplomaatia on jätkusuutlik? See pööre Ameerikas ei ole ju seotud ainult Donald Trumpi isikuga, see on palju pikemaajalisem loogiline protsess.
Absoluutselt, see ei ole kestlik poliitika. Häda ongi just Lääne-Euroopa riikidega, kes pole pidanud väga kaua aega suurte ebameeldivustega tegelema. Riigid, kellel on selgem arusaam Venemaast, on valmis astuma mitmes valdkonnas julgemaid samme. Ja mitte ainult retoorilisel tasemel, mida me oleme näinud mitme Lääne-Euroopa riigi puhul.
Aga NATO peasekretär Rutte viljeleb praegu selget jaanalinnupoliitikat ja ütleb, et everything is fine (kõik on hästi, ingl. k.), kuigi iga inimene näeb, et ei ole. Ka von der Leyen ei ole eriti julge olnud, ta selgelt ei taha midagi pahasti öelda.
Lõppkokkuvõttes: millalgi tuleb Euroopa juhtkonna tasemel jõuda arusaamani, et me oleme uues olukorras ja peame asju teisiti tegema. Ja me ei ole nõus sellega, mida USA teeb.
Mida kiiremini see juhtub, seda parem Euroopale endale. Ameeriklastele tuleb selgeks teha, et meie olulisemaid põhimõtteid on see, et me ei luba kasutada selliseid võtteid Euroopa vastu.
Hea näide otsekohesusest ameeriklaste suhtes on EL-i välispoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas. Seda tüüpi julgust vajaksid ka teised Euroopa liidrid?
Absoluutselt. Kaja Kallas on selle institutsiooni ajaloos esimene kõrge esindaja, kellel on nii intellektuaalne võimekus kui ka julgus asju välja öelda. Kui vaadata Federica Mogherinit ja Josep Borrelli, siis nad olid äärmiselt tagasihoidlikud ja ei teinud mitte midagi.
Samas erilist optimismi meil Euroopa liidrite suhtes ei ole, sest äsja imbus välja uudis, et Euroopa Liit peaks mõne suurriigi arvates määrama eriesindaja, kes hakkaks suhtlema Vladimir Putiniga. Lisaks on see selge katse tekitada paralleelseid struktuure, kuna Kallase seisukohad ja retoorika mitmele suurriigile ei sobi. Kogu mäng läheb sellises Euroopale omaselt voolitud pehmes vormis edasi?
See ei ole niivõrd Kaja Kallase tõttu, vaid pigem tahaksid Euroopa suurriigid ise välispoliitikat ajada. Seepärast ongi kõrge esindaja rolli varem pandud pehmeid inimesi, kes ei julge midagi öelda.
See oleks küll selge valesamm ja kahjustaks institutsiooni, olgu seal Kaja Kallas või keegi muu.
Eelkõige tuleneb see ettepanek teatud frustratsioonist, eriti Prantsusmaal, et me ei juhi enam välispoliitikat, nagu Sarkozy ajal. Suuriigid ei saa praegu asju ajada nii nagu Mogherini või Catherine Ashtoni ajal ja see tekitab neile tuska.